Autori surm

3. oktoober, 2009 Tarmo Jüristo

Wall Street Journali nädalavahetuselisas on huvitav artikkel, mis käsitleb üht tegelikult ammust, kuid viimasel ajal hoogu koguvat tava – kuulsate autorite eluajal avaldamata jäänud raamatute postuumset väljaandmist.  Nii on lähikuil ilmumas “uued” raamatud sellistelt autoritelt nagu C. G. Jung, Graham Greene, Kurt Vonnegut, Vladimir Nabokov, Ralph Ellison jt.

Kui Roland Barthes soovitas oma kuulsas 1967. aastal ilmunud essees meil lugejatena loobuda “autori kavatsuse” otsimisest, siis pidas ta silmas, et tekstid elavad oma autonoomset elu – et lugedes me kirjutame neid ikka ja jälle uuesti, sõltumata sellest, mida autor neid luues silmas võis pidada. Samas nõustuks vast kõik, et igaühel meist peaks olema sõna sekka öelda selles osas, mis täpselt meie nime all ilmub, mis nimelt on selleks lähtepunktiks, millest alates autori intentsioon enam ei loe. Ja kindlasti peaks kõigil meil olema võimalus keelata oma loomingu avaldamist.

Huvitaval moel tundub aga autori füüsiline surm (eriti kui tegu on kuulsa kirjanikuga) olevat sündmuseks, mis kaotab ka selle mõttelise piiri. Mitmes mõttes on see muidugi äärmiselt tänuväärseks osutunud. Kui oleks rangelt järgitud printsiipi, et autori oeuvre koosneb ainult teostest, mis on tema enda tahte alusel ja kohaselt ilmumiseks loa saanud, oleks maailma kirjandus palju vaesem kui see täna on. Siis ei oleks meil Pessoa “Rahutuse raamatut”, Bulgakovi “Meistrit ja Margaritat”, Musili “Omadusteta mees” oleks vähemalt kolmandiku võrra lühem ja Mervyn Peake “Gromenghasti”-seeria ei oleks triloogia, vaid ainult kaks raamatut. Kui Kafka sõber Max Brod oleks pidanud kinni kirjanikule surma eel antud lubadusest tema ilmumata käsikirjad ära põletada, ei oleks meil täna ei “Lossi” ega “Protsessi”.

Sageli ei ole küsimus isegi ainult selles, kas autor soovis mõnd konkreetset teksti avaldada või mitte, vaid selles milline see tekst üldse olema peaks. Nabokovi nüüd vaatamata tema surma-eelsele keelule avaldamisele tulev raamat on selle probleemi ere näide – romaan eksisteerib 138 fragmendina (sedalaadi fragmentaarne kirjutamine oli Nabokovi stiil), mille järjekord on aga teadmata. Sisuliselt on see olukord muidugi väga sarnane sellega, kui kunagi hulk aastaid tagasi leiti kuulus Pessoa käsikirjade kirst, mille sisust siis “Rahutuse raamat” kokku pandi – ja võib päris kindlalt öelda, et sellist raamatut ei ole Pessoa ise tegelikult kunagi kirjutanud. Nii et vast galvaniseeruvad aastakümnete jooksul selliselt ka Nabokovi “The Original of Laura” ja David Foster Wallace’i “Pale King”.

Ja kui sellest kõigest midagi õppida, siis vast seda, et nii vastutusrikast asja nagu oma käsikirjade põletamine ei maksa sõprade või laste hoolde jätta.

Categories: Kirjanik, Kriitika, Vana klassika Tags:
  1. 4. oktoober, 2009 kell 10:22 | #1

    Mõnes mõttes on kirjandusteos nagu inimelu, midagi mis väärib säästmist, lahti mõtestamist, kuuldavaks tegemist, hoidmist, tähele panemist. Kummaline aga selle jutu peale tuleb plektrum pluss Daniel Vaarik pluss hra Jüristo meelde. Ikka veel vaagin seda tagasiside juttu.

    Kirjandusteos või mistahes muu teos vajab tagasisidet - ilma selleta polegi seda olemas olnudki. Loomulikult võib kirjanik tappa oma kirjandusteose, täpselt nagu ka inimene võib tappa oma poja või tütre, vahete vahel nad surevad ilma et oleks sündinudki, aga ometi eksisteerib tekst kui ka inimene ainult siis, kui keegi või miski teda loeb, otse füüsiliselt puutub, puudutab. (Barthes, Barthes, Barthes jahh) ja selles mõttes on ju hra Brod teinud midagi fantastilist, päästnud elusolendi surmast ja vist päris väärtusliku elusolendi, sest too suudab köita ja tekitada mõtteid siiamaani.

    Minusugune elusolend omakorda vajab selliseid. Ilusaid. Fantastilisi olendeid. (hra Kafkat näiteks), selleks et olla ka ise puudutatud tekstist.

Kommentaarid on suletud.