Esileht > Kriitika, Uudisteos > Kinnikiiluv rahvuslik download

Kinnikiiluv rahvuslik download

4. oktoober, 2009 Daniel Vaarik

41ff13m72fl_sl500_aa240_Juba päris tükk aega olen ma proovinud mõista etnilise konflikti tekkimise mudeleid. Täpsemalt viie- või kuueaastasest saadik, sest nagu paljud eestlased, elasin ka mina lapsena paljurahvuselises naabruskonnas, jagades tänavat venelaste, eestlaste, mustlaste ning valgevenelastega. Siis tähendas see pigem taktikalist planeerimist, eesmärgiks mitte sattuda hetkeks lolli vähemusse, sest üksi mitme vastu olukord päädis tihti vopsuga kuklasse.

Mul muidugi vedas, sest suure osa ajast said meie tänava samavanused lapsed pigem siiski hästi läbi.

Hiljem olen ma aga proovinud aru saada, mis on etnilise konflikti strateegiline, liikumapanev jõud. Huntingtoni “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” mõjus kunagi  ju päris veenvalt, kuid tänaseks on selge, et ainult Huntingtoniga siiski väga kaugele ei purjeta. Liiga lihtsustav ning liiga … geoloogiline.

Ma saan aru, etniline konflikt saab enamasti alguse sellest, et rahvuslike huvide või tavade kokkupõrked võimendavad üksteist üles. Reageeritakse pigem üle. Kõva roll on ka eelarvamustel. Samas on rahvuslikel pingetel komme ka taanduda, kui küte nii öelda tagant ära kaob. Seda välja arvatud neil juhtudel, kui mängus on korralik verevalamine. See on point of no return, millega kaasneb teinekord  hea sada aastat integratsiooniprobleeme.

Arjun Appadurai raamat Fear of Small Numbers on samuti etnilistest konfliktidest, neist kõige vägivaldsematest. Appadurai  näitab meile, et põhimõtteliselt võib vägivaldne etniline konflikt aset leida igal pool. Lisaks ütleb ta juba teab mitmenda teadlasena, et need konfliktid pigem sagenevad globaliseerumise käigus, mitte ei vähene. Meile muidugi peaks huvi pakkuma, kas see kõik on kohandatav Eestile.

Aga enne sisu juurde asumist, paar märkust. Autor ise tunnistab, et see teos pole sada protsenti valmis ning nimetab seda vaheldumisi esseeks ja siis jälle raamatuks. Appadurai ise ütleb eessõnas, et käesolev raamat on pisut süngema visiooniga ning mõnes mõttes tasakaalustab kriitikat tema kunagisele teosele Modernity at Large (1996), mida on kritiseeritud kui liiga optimistlikku vaadet globaliseerumisele.

Appadurai jalutab mööda ekstreemse natsionalismi tekke etappe. Sellel teekonnal kohtume rahvusliku utoopiaga, seejärel utoopiat ohustava ebakindlusega ning siis frustratsiooniga, sest utoopia ei saa tõeks. Pahameel pöördub lõpuks  “vähemuse” vastu. Teistsuguseid  ja  muidu imelikke  nähakse utopistide poolt objektiivse takistusena utoopia saavutamisel. Kuna raamatus ühtegi joonist ei esinenud, siis kritseldasin oma peaga ühe sellise ise. Igaks juhuks täpsustan, et Appadurai ei kasuta downloadi metafoori.
screen-shot-2009-10-04-at-10050-pm

See kinnikiilunud downloadi kujutis esindab tüüpilist olukorda, kus rahvuse liikmetele jääb mulje, et rahvuslik programm on peaaegu saavutatud, kuid on üks tüütu vähemus, väike number, kes takistab projekti edasiliikumist. Appadurai väidab seda, et mida suuremad on erinevad ohud ühe rahvuse ideele, seda suuremaks süüdlaseks tehakse koha peal olev vähemus, mis esindab “teist”.

Käegakatsutav takistus on parem rünnakuobjekt, kui abstraktne ebakindlus, globaliseerumine, millel pole nägu. Vähemusel on nägu ja selged tunnused ning sellega saab tegeleda:

“Ühesõnaga, vähemused on metafoorid, meenutused klassikalise rahvusliku projekti läbikukkumisest” (lk 43)*

“Tegelikult muutuvad väikesed erinevused just kõige vähem aktsepteeritavamateks” (lk 11)

Ehk siis, kui näiteks riigi üldine majandus- või julgeolekuolukord halveneb, siis elatakse see välja kõigepealt lähima “teise” peal. Teist nähakse häiriva takistusena tervikuni jõudmisel ning seejuures on just ärritav, et tegemist on kangekaelse vähemusega, kes ei taha või ei saagi sobituda üldisesse rahvuslikku projekti.

Seesama diagramm demonstreerib, et üherahvuse ideed on tehniliselt saavutamatud, sest alati on igas riigis kohal ka keegi teine ning mingeid selliseid täpseid piire nagu on kaardi peal, pole inimkogukondades tegelikult olemas:

“Kuna erinevuste likvideerimise projekt on fundamentaalselt võimatu häguste piiride, segaabielude, jagatud keelte ning muude sügavate seoste maailmas, toob see endaga igal juhul kaasa olulisel määral frustratsiooni, mis hakkab lisama hoogu süstemaatilistele liialdustele, mida näemegi tänastes uudiste pealkirjades.”* (lk. 11)

Lisaks on veel  probleem, et üherahvuse unistused on ka loogiliselt saavutamatud, sest kui “teist” poleks, siis ei saaks rahvus ka ennast millegi suhtes defineerida. “Teine” peab põhimõtteliselt mingil kujul alati eksisteerima (nii teise rahvuse kui ka muu mittesobituva vähemuse kujul) ning ta on hädavajalik, et oleks üldse olemas “esimene”.

Muidugi, kui asi oleks nii lihtne, oleks maailmas konflikte siiski veel rohkem, kui neid täna on ning vaid üksikutes maailma kohtades on ebakindluse ja utoopia segu nii plahvatusohtlik, et sellele on järgnenud genotsiid.

Mis on siis genotsiidi soodustavad tegurid? Alustada võiks globaliseerumisest endast, kuna tänu globaalsele infoedastusele ringleb palju infot, mis rahvusmüüdid rumalasse olukorda panevad, noh, ausalt, tegelikult täitsa loll mulje jääb neist vahel. Eriti hea näide on näiteks rahvusliku majanduse kukkumine - kes usuks täna, et Eesti majandus on rahvuslik? SEB, Swedbank, Sampo, anyone? Ega teistel riikidel siin suurt paremini pole…

Appadurai väidab, et kuna majandusmüüte pole võimalik hoida, siis klammerdutakse seda tugevamini kultuurilistesse müütidesse oma rahvuse geniaalsusest. Need on palju raskemini mõõdetavad ja seetõttu need ka jäävad alles.

Globaliseerumine on muutnud muidugi arusaama, kes on vähemus ja kes mitte, mistõttu paljud rahvused saavad esineda ühes kontekstis enamusena ja teises vähemusena (asudes siis teise riigi sees). Olles globaalses mõttes enamus, võib rahvus x näha mõnda rahvust y häiriva ja likvideerimist vajava vähemusena, just sellepärast, et see riik ohustab enda piires elavat x-i vähemust. Siin ei pea ma vist näpuga näitama hakkama, kuhu see jutt tüürib.

On ka teisi protsesse, mis soodustavad vägivalla rakendamist tsiviilelanikkonnale ja üheks näiteks on siin terrorism. Läbi terrorismi asümmeetrilise iseloomu ennustab Appadurai nii seda, et hierarhilised rahvusriigid on üha suuremas hädas parve või üksuse tüüpi vaenlasega tegeledes ning nende esimene põlvereaktsioon ongi võtta kõigepealt käsile ühiskonnas/riigis olev “teine”, kelles nähakse võimalikku vaenlast.

On oluline, et autor näeb etnilise vägivalla puhkemise ühe komponendina ka sihiteadlikku ja võimsat propagandat. Nii on see olnud Natsi-Saksamaal, Rwandas kui ka mujal. Meedias ilmuvad kujundid “teise” kohta on olnud väga vajalik komponent vägivalla vallapäästmiseks:

“…sügav sotsiaalne ebakindlus peab segunema tugeval taseme doktrinaalse kindlustundega.” (lk 91)

Võtmata hetkel pooli Pronkssõduri teisaldamise juhtumis, tahaksin viidata veel ühele Appadurai väitele, mis annab päris hea võtme mõistmaks, miks nägid osad eestlased Pronkssõduri teisaldamist positiivselt ja teised negatiivselt:

“…vägivald pole lihtsalt vastandlike identiteetide produkt, vaid vägivald ise on üks moodus, kuidas fikseeritud ja plahvatusohtlike identiteetide illusioon sünnib, osaliselt selleks, et leevendada ebakindlusi, mida globaalsed hoovused eranditult toodavad.” (lk 7).

Tundub, et inimesed, kes mõtlesid nagu Appadurai, nägid mõnede erakondade käitumises enne Pronksiööd uue konflikti tootmist, samas kui väga paljud nägid selles vana konflikti lahendamist. Kellel on õigus? Võimalik, et mõlemal.

Appadurai visandab oma jutu lõpus kaks stsenaariumi, millest üks on sõja muutumine igaühe igapäevaseks seisundiks (terror ning terrori vältimine on kõigi igapäevane töö) ning teine on mingisugustel rahvusvälistel väärtustel põhinevate võrgustike areng, mille eesmärgiks on tekitada uusi elamiskõlbulikke projekte kogu maailmas.

Tema teksti põhjal kerkib silme ette vastandite paar: terroriorganisatsioon - NGO. Ehk siis terroriga suudab tema arvates efektiivselt võidelda pigem kodanikuühiskond kui rahvusriik.

P.S. Kinnikiilunud downloadi konfliktimudel ei kehti muidugi ainult rahvusmüütide puhul, vaid igasuguste teiste utoopiliste projektide puhul sama hästi. Seega, vältida saab seda ainult dogmaatilistest müütidest loobumisega. Aga ka see on omaette utoopia. :)

* Siin ja edasi minu enda kiirtõlge.

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    5. oktoober, 2009 kell 17:16 | #1

    Kas Al Qaida, Hezbollah ja Hamas ei olegi siis NGO-d ehk vabaühendused? Nagu ka Cosa Nostra? Mispärast nimetada ainult häid ja vägivallatuid valitsusväliseid organisatsioone õigeteks NGOdeks?

  2. ressu
    5. oktoober, 2009 kell 19:58 | #2

    Nagu juba keegi kohalik nö poliitik ütles, et siis suurem osa ngo-dest on moodustatud selleks, et õilsuse sildi all raha pesta.
    Irooniline, aga üsna tõsi.

  3. 6. oktoober, 2009 kell 08:57 | #3

    Märt, tehniliselt tõesti. NGO ei tähenda automaatselt midagi positiivset, eriti veel arvestades, kui palju see positiivsus sõltub vaatleja vaatenurgast.

    Kuigi Appadurai ise teeb ka natuke seda viga sel juhul, jääb täpsustatud mõte siis ilmselt selliseks, et kui terrori tekitamiseks on rohujuure tasandi organisatsioonid efektiivsed, on nende vastu suunatud tegevus rohujuure tasandil samuti efektiivsem, kui riikide ja valitsuste tasandil toimuv vastutegevus.

    Ressu - selle väitega ei ole eriti midagi peale hakata. See on täpselt selline sildistamine, et “enamik ametnikke on muiduleivasööjad”, “enamik advokaate on täissöönud rikkurid”, “enamik eestlasi on aeglased” jne jne. Irooniline aga tõsi, samas, kes või mis jääb järele?

    Ma tean Eestis juhtumisi päris palju NGO-sid, mille eesmärk ei näi kuidagi olevat õilsuse sildi all raha pesta, samas on kindlasti ka selliseid, kelle eesmärk see on.

Kommentaarid on suletud.