Esileht > Eesti kirjandus, Kriitika, Uudisteos > Varanasi päevaraamat

Varanasi päevaraamat

5. oktoober, 2009 Marek Tamm
Lii Unt "Illusioonimeistrid. Varanasi päevaraamat 2" (2009)

Lii Unt, "Illusioonimeistrid. Varanasi päevaraamat 2" (2009)

Kui ma silmasin poes, et Lii Unt on üllitanud järje oma eelmisele Varanasi päevaraamatule (2008), siis ma mõtlesin, et kuigi esimene osa mind vaimustas (jõudsin seda isegi lehes kiita), siis teise lõksu ma ei lähe; lõhnas liiga odava trikina sama kaupa kaks korda müüa.

Ent ikkagi lunastasin poes raamatu ja märkamatult veetsin sellega pika õhtu ja pool ööd. Ja pean tunnistama, et teine osa ei ole esimesest sugugi kehvem.

Tunnetuslikult ei ole toimuv enam nõnda põnev, sest dekoratsioonid ja tegelastüübid on suuresti tuttavad, kuid endiselt köidab autori kirjutamisviis. See on täpselt selline stiil, mida ei märkagi, ent mida järgi teha ei oska. Vahetu ja läbipaistev, ent kummatigi mõjuv.

Temaatiliselt on teos märksa kompaktsem kui eelmine. Esiteks sidustab teost kohaühtsus: enamik tegevusest leiab aset Majas – peamiselt eurooplastega asustatud külalistemajas Varanasis, kuhu minajutustaja päeviku esimestel lehekülgedel elama asub. Teiseks keerleb päevaraamat peamiselt kahe teema ümber: seks ja metafüüsika; see on omapärane segu vaimsetest otsingutest ja kehade tõmbejõust, klatšist ja kirgastumisest. Kui ma ei eksi, siis on raamatu üks sagedasemaid omadussõnu “seksikas”, kuigi jutt käib peamiselt oma maistest ihadest vabanemisest. Kuid see argise ja üleva segu muudabki teose köitvaks, ei luba liiga tõsiselt võtta ei jutte seksikastest prantsuse meestest ega virgunud hindu babadest.

Huvitav on see, kuidas see päevaraamat tehtud on. See on vormilt päevik, ent sisult pigem arenguromaan. Meile ei öelda kunagi, millal minajutustaja oma päevaraamatut peab; kirjutamisaeg ja -koht ei ole päevikus kohal, kõik sünnib justkui meie silme all, ilma et me taipaks, kust tulevad laused, mida me loeme. Märkasin ainult ühte kohta, kus on vihje kirjutamise ajadeiksisele (”Kannatan praegugi selle järelmõju all”, lk. 84).

Kuid ennekõike on see väga elutark ja läbinägelik raamat, siin on lõikude viisi mõtteid elust, mis kristalliseerunud omaette sententsideks. Minajutustaja on sellest teadlik. 3. novembril hüüatab ta: “Mul on põrgulikult kahju, et olen jõudnud ikka, kus inimene hakkab kõige vastikumal kombel asju läbi nägema. Kallid sõbrad, hoidke ennast selle eest!” (lk. 139).

Kirjutav Lii Unt ei paista olevat Majas erand; erinevatest jutustatud seikadest jääb mulje, et kõik, kes seal elavad, kirjutavad midagi. Tõsi, enamik luuletusi, mitte päevaraamatut. Ent julgen arvata, et märksa väiksema eduga, kui Lii Unt.

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.