Esileht > Kirjanik, Luule, Vana klassika > Kaunis killuke Venemaad ja pöörituseni Puškinit

Kaunis killuke Venemaad ja pöörituseni Puškinit

6. oktoober, 2009 Kai Aareleid

Teadsin, et veedan ilusa sügisese nädalavahetuse Mihhailovskojes ja olin valmis kirjutama siia põhjaliku sissekande teemal “Kuidas ma Puškini hauale lilli viisin” või pigem “Miks ma Puškini hauale lilli ei viinud” – aga ma ei ole veel mitu päeva hiljem võimeline ei Puškini Mihhailovskoje-ajajärgu ega tema luule üle pikemalt arutlema, sest need kaks päeva tekitasid tõsise ja lausa füüsilise Puškini üledoosi.

Puškini memoraalmuuseum Pihkvast sadakond kilomeetrit kagu pool, kunagistes Pühamägedes (praeguse ametliku nimega Puškini mäed – hüüdnimesid vast ei hakka siinkohal ära tooma)  hõlmab luuletajaga rohkemal või vähemal määral seotud Mihhailovskoje, Trigorskoje ja Petrovskoje härrastemajasid, mille ümber on püütud taastada killuke 19. sajandi Venemaad. See on väga kaunis killuke. Sääraseid paiku Venemaal ikka leidub, näiteks tsaariperekonna lossid, olulisemad muuseumid ja inimtegevusest suuresti puutumata loodus, aga pikemalt siin elades ja ringi vaadates mõistad, et kord ja hoolitsev säilitamine käib pahatihti kaasas vaid sellega, mille taga seisab Aparaat, kaugemale see eriti ei ulatu. Miskipärast ei hooli inimesed siin suuremat sellest, mis jääb ukseesise taha ja ega seda väga julgustata ega väärtustatagi.

Hooliv säilitamine on tagatud üsna vähestele vene rahva ikoonidele ning Puškin on kahtlemata üks neist. Tema mälestusega seotud kolme mõisat hoiab ja säilitab kuuldavasti umbes kuussada muuseumitöötajat. (Arvata võib, et suur osa neist valvurid.) Ning isegi kui me külalistena teame, et kõik on algusest lõpuni uuesti ehitatud ja sisustatud ning vaid üksikud esemed on ehtsad leiud põlenud või sõjas hävinud hoonete juurest – mängime seda mängu kaasa. Me ju ise tahtsime tulla ja oma silmaga näha. Või õigem oleks öelda: uuesti näha, teistmoodi näha – sest paljud on siin ju koolipõlves käinud. Mina, tõsi, mitte. Aga Mihhailovskoje oli üks punkt mu nimekirjas “Piiteris elamise ajal ära vaadata” ja nüüd on see siis tehtud.

Trigorskoje

Petrovskoje

Luuletaja töötuba Mihhailovskojes

Nagu öeldud, me mängime kaasa. Kuulame pea pühalikul ilmel harrast giidi, kes teab peast lugematul hulgal suure poeedi luulet – võimalik, et kogu loomingut. Loeb seda igal sammul ning meie kui kuulajate pühalikkuses on vähemalt teatav annus siirust. Kes kõnnib tõepoolest oma ammuarmastatud lemmikluuletaja jälgi mööda. Kes on lihtsalt viisakas ja mõistev, sest eks igal maal ole oma pühakud. Kes imetleb südamest giidi hingestatud etteastet, surudes võib-olla maha pisukese muige, sest mis see jumalikustatud poeet lõpuks muud ikka oli kui inimene. Kes mõtleb kahetsusega, et Puškinit on loetud liiga vähe, vist kunagi koolipõlves ja meeles pole muud kui toosama kuulus sügisluuletus, mida teavad kõik, kui nad temast ka midagi rohkemat ei mäleta. Hüva, mõni skeptilisem ehk kaevab mälust välja Dovlatovi “Riikliku kaitseala” Alihhanovi ja küsib endalt, kui tõsi see kõik on, mida me kuuleme. Ja siiski.

Me oleme tulnud ebamäärase lootusega näha ja teada saada midagi sellist, mis geeniust kuidagi seletaks või lahti mõtestaks. Näha seda, mida tema nägi. Giidiga ekskursioonil saavad paljud seosed väga selgeks seletatud. Kas see ka luulet üle lugedes vahetule kogemusele midagi juurde annab, vajab veel järele proovimist. Aga midagi jääb puudu.  Näha seda, mida tema nägi… Selleks on vaja AEGA. Selleks ei ole tunglevate ja üksteisele jalgu jäävate ekskursioonigruppide vahel ruumi.

Õhtu viimases valguses, kui muuseumi uksed olid ammu õhtuks kinni plommitud, läksin veel Mihhailovskoje häärberi juurde tagasi, et saada mõned inimtühjad ülesvõtted, süüa rahus Puškini aia magusaid õunu ja vaadata alla järvele. Silitada trepil istuvat halli kassi, kindlasti kuulsa õpetatud kõutsi järeltulijat. Mitte et see Puškini üledoosi vastu enam väga aidanud oleks. Kerge leevendus ainult. Ja külm hakkas ka.

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis lilli ma Svjatogorski kloostri kiriku taga asuvale hauale tõepoolest ei viinud. Neid oli seal niigi, ja kui meenutada, kui väikselt ja vaikselt luuletaja maeti, tundub, et peab olema mõni etem viis oma austust avaldada. Mis ma oskan öelda? Lugege Puškinit ennast, sest kõik muu on lõppude lõpuks teisejärguline. Lugege originaalis, eesti keeles, võrdlevalt – ükskõik. Aga peaasi: vähehaaval, et ei tekiks küllastust.

Categories: Kirjanik, Luule, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.