Esileht > Kirjanik, Uudisteos > Napoli piirkonna teemal

Napoli piirkonna teemal

12. oktoober, 2009 Vana kaasautor
Nanni Balestrini, "Sandokan" (2004)

Nanni Balestrini, "Sandokan" (2004)

Ma ei oska öelda, kas “Sandokan” on Nanni Balestrini parim teos või mitte. Mul pole Balestrini loomingust kaugeltki täit ülevaadet ning seega puudub elementaarne tekstiline kriteerium, mille põhjal ajaviiteks pingerida koostada. Aga olen seda väidet korduvalt kuulnud. Et on nimelt parim teos.

“Sandokan” (2004) on varajasem pääsuke kui Roberto Saviano “Gomorra” (2006), ent “Gomorraga” võrreldes on tal märksa staatilisem saatus. Aga eks igal raamatul ole oma lennukõver tõlkeorbiidile. Tänavu juulis Itaalias ilmunud kordustrükile on eessõna kirjutanud Roberto Saviano. Teost on lahterdatud kroonika, reportaaži, päevakaja, kollektiivprotesti sildi alla. Saviano meelest on tegu keskusteluga, kusagil baaris pärastlõunasel ajal. Mulle tundub, et sel jutuajamisel ei peagi tingimata kuulajat olema, peale jutustaja enda ei pruugi seal baaris üldse kedagi olla. Võib-olla aetakse need jutud sirgeks vaid iseendaga. Mõttes. Tekst liigub kirjavahemärgistuseta. Puuduv vahemärgistus aitab ühtlasi tähelepanu koondada, ohjab tempot. Lennult või diagonaalpilgul “Sandokani” läbi ei loe. Peatükid liigenduvad mõttelisteks perioodideks, hingamispaus visualiseerub tühjas reavahes.

I peatükk rekonstrueerib boss Francesco Schiavone alias Sandokani vahistamise. Tekst on kollaaž ajalehtede järelkajast, sekka – võimalik et lugejale võtmeks – tüüpilisi kilkeid stiilis puruväsinult, ent võidurõõmust särades. Edasine meenutab poolimist. Iga järgnev peatükk on kui poolitäis lõnga, mida mälus ümber keritakse. Motiivikordused, ületoonitamised, tagasivõtmised – kontrollimaks, kas keritav ikka jääb poolile pidama. Äkki läheb üle ääre.

Jutustajaks on Casal di Principes sirgunud noormees. Tal on sõjaväes käidud ja ülikool läbi, töökoht samuti leitud. Ta uueks asukohaks on Põhja-Itaalia. Ent kodukanti niisama lihtsalt mõtetest välja ei raputa. Jutustaja on sündinud paigas, mis saabujaid tervitab TERE TULEMAST•◦●.•∙●◦● sildiga. Tere tulemast, aga kuhu? Kohanimi pole loetav. Kohanime asemel on kuuliaugud. Sarnaseid kuuliaukudega tervitussilte leidub Napoli hinterland’is rohkem kui üks. Peale organisatsiooni, mis kapillaarselt kontrollib oma valdusala, neis paigus pahatihti muud ei olegi. Ei ole kunagi olnud. On vaid organisatsioon ja ta otsused, kas, kunas, kus ja kuidas sekkuda. Kõigesse. Rangelt ärihuvidest lähtuvalt, ise nähtamatuks jäädes. Reeglina mitte mingeid Cosa Nostra stiilis, üldsust ahhetama panevaid modulatsioone.
Ja liitumine organisatsiooniga ei sõltu niivõrd põhimõttelisest poolt või vastu hoiakust, kuivõrd hirmuläve astmest. Eemale jäävad ka need, kes elus lepivad väga vähesega; ja need, kel pole midagi karta, kaotada – nagu too vana bussijuht, kes veab lapsi (bosside omi samuti) kümne kilomeetri kaugusele kooli ning viskab noaga vehkiva bossivõsukese pikema jututa sõidukist välja. Tal on sügavalt ükskõik, tagajärjed teda ei huvita, tema aastad on nagunii kohe-kohe täis tiksumas.

Nanni Balestrini

Nanni Balestrini

Põhimõttelisi hoidujaid leidub siiski ka. Näiteks on jutustaja pärit nn normaalsest kodust. Ent selliste perede lapsed elavad täielikus eraldatuses. Jutustaja tõdeb, et seitsmeteistkümnenda eluaastani käis ta koolist vabal ajal kodust väljas vaid paaril korral. Minna ei ole kuhugi. Isegi kino ei ole. Või õigemini on, isegi kaks, mõlemad peatänaval, sissepääsud vastakuti, kummaski jooksevad pornofilmid. Pisut kaugemal on veel kolmas kino, seal samuti pornofilmid. Raamatukogust, spordisaalist, pargist, teatrist oleks naiivne rääkida. Samas olevat Casal di Principes olnud kõnealustel kaheksakümnendatel aastatel Mercedeste suhtarv suurim kogu Euroopas.

Jutustus hargneb kord esimeses, kord kolmandas isikus. Minalt temale üle minnes rõhutaks jutustaja otsekui iseendale, et too poisike, see tähendab mina, on tõepoolest tema. Too üheteistaastane poisike on pidevalt raskustes. Kohanemise, suhtlemise, sobitumise, ümberlülitumise, reageerimisega seotud raskustes. Ja ta ei suuda harjuda.

Viimases peatükis pöördub noormees korraks koju tagasi. Lähedane sugulane on järelnõksimise käigus surma saanud. Tema ja õemehe mureks jäävad asjatoimetused Caserta surnukuuris. Aga seal keldrikorrusel neoonlampide all, jääkambrist välja veeretatud surnukeha juures seistes ei ole tast mingit abi. Õemees riietab lahkunu, ja läheb siis baari kehakinnitust võtma. Jutustaja ei suuda. Ta on ajapikku suutnud harjuda sellega, et ema kannab vaid musta – veel ei jõua üks lein lõppeda, kui juba on teine päral –, ent vägivaldset surma lahutamatult saatva lihakarni lõhnaga, hangunud vere lõhnaga ta ära harjuda ei suuda.

Pärast lugemist jäin mõtlema, kas selle raamatu jaoks oleks võimalik leida ühte iseloomustavat sõna. Sõna, mis veenaks mind ennast. Mõtlesin. Ja leidsin. Klappideta.
Ei mingit närvikõdi, põnevust, eksootikat. Silma- ja kõrvaklappide ja suukorvita kirja pandud jutt sellest, mida sotsiaalse ebavõrdsuse pinnalt tõuke saanud tõkestamata energia võib kineetiliseks kurjuseks muundudes korda saata.

Mailis Põld

Categories: Kirjanik, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.