Esileht > Kirjastamine, Kultuuriajakirjandus, Meedia > Kuidas käitub lugev rahvas?

Kuidas käitub lugev rahvas?

2. märts, 2009 Vana kaasautor
Tiit Hennoste, Sirp 20.02.2009

Tiit Hennoste, Sirp 20.02.2009

Minu sissekande ajendiks on Tiit Hennoste reedene kolumn Sirbis 20. veebruarist. Loen Hennoste artikleid ikka suure tähelepanuga, ehkki minu arvamus ei pruugi tema omaga kokku langeda. Üks huvi on meil aga alati ühine ja need on kõikvõimalikud raamatumüügi edetabelid.

Õieti, Hennoste mind omal ajal edetabelite vastu huvi tundma sundiski. Üheksakümnendate keskel, kui kolme ajalehe ühinemisel tekkis Eesti Päevaleht, oli Hennoste üks selle lehe “halle kardinale”. Tõsi, “kardinal” kõlab liiga pidulikult. Ütleme siis lihtsamalt, et nad käisid koos Roosmariiga nõustamas ajalehe kujundust, aga nõustasid muushulgas ka lehe sisu - eriti muidugi kultuuriosa, mille kohta on erinevatel nõustajatel ikka olnud üht-teist krõbedat ütelda. Ja ma kahtlustan, et suures osas tänu Hennostele hakkasidki “Pühapäevalehes” ilmuma raamatute nädalamüügi edetabelid, muidugi hästi algelised, aga siiski Tabelid! Ja nende väikeste, ehkki suure algustähega Tabelite toimetajaks juhtusin olema mina.

Ma mäletan, kuidas ma nädala keskel helistan “Kupra” kauplusesse ja vist kuhugi veel, kus müüja loeb mulle läbi telefonitoru kärina ette nimesid, mida ta isegi õieti hääldada ei oska, nagu P-h-i-l-i-p-p  V-a-n-d-e-n-b-e-r-g, keegi saadab oma tabelid faksiga, faksiaparaat asub viis korrust allpool endises Hommikulehe toimetuses ja tuleb peale passida, et sekretär neid koos ülejäänud prügiga ära ei hävitaks. Kõik sellisel algelisel viisil kokku aetud tabelid toksitakse arvutisse, küntakse üheks suureks joruks kokku ja paisatakse leheveergudele.

Ja nii ta algab. Suuri kirjastuste liidu liikmete bestselleri-nimekirju hakatakse tegema alles selle sajandi alguses, raamatupoe kettide aastamenukeid hõigatakse järjepidevalt välja veelgi hiljem. Usun, et nüüd, kus juletakse välja öelda ka reaalsed müüginumbrid ning pilt on enam-vähem klaar, võib Tiit olla õnnelik.

Ja mis selgub? Tabelite põhjal tehtud arvutuste kohaselt on Eesti raamatumüügi tipupiir 6000 eksemplari, üle selle lähevad tõelised bestsellerid. “Ja kuna see piir on mitu aastat sama, siis peab selle taga olema midagi objektiivset, näiteks lugeva rahva hulk,” kirjutab Hennoste.

Huvitav, et minul on Tähekese toimetajana olnud täpselt sama kogemus. Sest miks muidu on Tähekese tavatiraaž püsinud viimastel aastatel stabiilselt 6600-6700 ringis? Kusjuures, Täheke on tänaseks SA Kultuurilehe suurima tiraažiga väljaanne - arusaadavalt on samasse gruppi Loomingu, Akadeemia või Vikerkaare tiraaž väiksem, kuid samas tuleb ka aru anda, et Tähekese näol ongi tegu nö rohujuure tasandil ajakirjaga, mille ostab või tellib koju lapsevanem, kes eeldab, et tema lapsest kasvab lugeja-inimene, vastukaaluna vahtija-inimesele või surfaja-inimesele. Ehk siis on tegu sellesama lugejate objektiivse hulgaga, mis peaksid aja jooksul taastootma uusi lugejaid, kes tulevikus hakkaksid lugema kui mitte Loomingut ja Akadeemiat korraga, siis vähemalt vahetevahel mõnda neist väljaannetest siiski.

Eks huvitab mindki, nagu ilmselt ka iga eesti kirjastajat, kuidas käitub see lugeva rahva hulk lähimas tulevikus - sellest sõltub ju ka kirjastaja saatus. Kas ja kuipalju hakkab lugev eestlane raamatute pealt kokku hoidma? Kuidas see mõjutab uute raamatupoodide läbimüüki? Mida teevad avalikud raamatukogud, kelle eelarvet on karmilt kärbitud? Ja nii edasi ja nii edasi.

Nojah, eks me teame tegelikult kõik, et lugejad ei kao kuhugi. Ainult et neil on omadus muutuda kokkuhoidlikeks ja hakata juba ostetud raamatuid uuesti üle lugema. Ehk sellest polekski midagi hullu, kui vahepealsetel aastatel väljaarenenud tohutu autorite, tõlkijate, toimetajate, kujundajate, illustreerijate, trükkijate ja kirjastajate armee ei peaks lugejate kokkuhoidliku ülelugemise tõttu näljapajukile siirduma.

Aga loodame siiski, et seda ei juhtu. Eks igasuguseid aegu ole ju nähtud ka. Lugegem siis parem Donald Sassooni “Euroopa kultuuri ajalugu”, nagu soovitab Hennoste, ja olgem tõesti õnnelikud, et oleme praegu seal, kus me oleme. Alati võinuks ju veel hullemini minna.

Ilona Martson

Kommentaarid on suletud.