Esileht > E-raamat, Kirjandusuudis, Telgitagused, Tõlkimine > Grüsse aus Frankfurt am Main

Grüsse aus Frankfurt am Main

20. oktoober, 2009 Maarja Kaaristo
Frankfurdi raamatumessi peakülaline oli seekord Hiina.

Frankfurdi raamatumessi peakülaline oli seekord Hiina.

14.–18. oktoobrini toimus Saksamaal Frankfurdis taas raamatumess. See mess on nii suur, et täidab probleemideta kõik hooned messikeskuses, kus ühest messihallist teise (kokku 11) on võimalik sõita messebusse’ga ja kus nädalaga pistetakse nahka 22 tonni bratwurst‘i. See on otsekui „määratu keeris, mis neelab inimese alla ja sülitab ta siis välja tema endise mina kahvatu varjuna,” nagu kirjutab Jamie Byng Canongate’ist Frankfurter Allgemeine messi-eris. Ürituse eesmärgiks on kontaktide loomine, autoriõiguste ostmine, uute raamatutega tutvumine ja infovahetus. (Või ajakirjanik David McCandlessi järgi klatšimine, kohvi-, tualeti- ja taksojärjekordades seismine, vastuvõttudel käimine ja sihitult mööda messihalle hulkumine).

Majanduskriis on uus ilm

Selles mõttes, et mitte maa- või eluilm, vaid lihtsalt ilm. Viisakalt-poolmurelikult küsitud „Kuidas teil läheb?” oli messil uus universaalne vestluse alustamise teema. Selleta ei möödunud vist küll ühtki jutuajamist. Eks vastused on ka enam-vähem standardsed.

Ja nii nagu kevadel Londonis, oli nüüdki silmaga näha, et külastajaid on varasemate aastatega võrreldes vähem. Näiteks inglisekeelse maailma kaheksandas hallis, mis on alati pilgeni rahvast täis olnud, nii et vahekäikudest tuli end mõnikord lausa füüsilise jõuga läbi pressida, oli seekord inimesi kaunis mõõdukalt. Paljud kirjastused (nii Eestist kui mujalt) on messil osalejate arvu vähendanud, mõned on sootuks tulemata jätnud ja kui selline trend peaks jätkuma, siis tähendab see ka vähemat suhtlemist. Silmast silma kohtumine ja nõnda suhete loomine või värskendamine on aga praegusel digiajastul, kus käsikirjad juba ammu meilidega liiguvad, tegelikult üks olulisemaid messikülastamise põhjusi.

Nähtamatu tõlkija

Martin de Haan ja Diego Marani

Martin de Haan ja Diego Marani

Euroopa Komisjoni korraldatud tõlketeemalisele üritusele läksin igaks juhuks kohale, mõeldes, et tõenäoliselt kõneldakse programmist Culture, mille raames on Varrakuski ilmunud mitmeid raamatuid. Selgus aga, et asi oli eurobürokraatiast ja paberimajanduse korraldamise näpunäidetest kaugel, sest Euroopa Komisjoni esindajaks osutus itaalia kirjanik ja tõlkija Diego Marani (kes on kirjutanud muuhulgas romaani pealkirjaga “Nuova grammatica finlandese”). Marani vestles hollandi tõlkija Martin de Haaniga (tõlkinud nt Prousti), kes tõi välja mitmeid tõlkimist ja tõlkijaid puudutavaid probleeme ja valukohti: tõlkijate tööd ei tunnustata pahatihti piisavalt, ilukirjanduse tõlkimisega ei ole enamasti võimalik endale korralikult elatist teenida jm.  Sageli on olukord Eestist halvemgi - näiteks Itaalias peab tõlkija lepingut sõlmides kirjastuse kasuks loobuma igasugustest autoriõigustest oma tõlke suhtes (mis tähendab, et kordustrüki eest honorari ei maksta). De Haani asutatud väärtkirjanduse tõlkijate ühendus CEATL on läbi viinud uuringu tõlkekirjanduse ja tõlkijate olukorrast 23 Euroopa riigis (Eestit nende seas kahjuks polnud, küll aga Leedu). Uuringu tulemusi – eri riikide võrdlust tõlkehonoraridest kuni lepingutingimusteni – saab vaadata CEATL-i kodulehelt.

Näidistõlkija tööhoos

Näidistõlkija tööhoos

Tõlkimisele oli seekord üldse rohkem tähelepanu pööratud: viiendas hallis oli sisse seatud suur tõlkijate keskus, kus lisaks Euroopa Komisjoni stendile sai näha suurt saksa tõlkekirjanduse väljapanekut ja oli võimalik ka jälgida, mismoodi see tegevus siis täpselt käib: Karen Nölle (tõlkinud muuhulgas Doris Lessingit ja Alice Munrot) tõlkis rahva rõõmuks saksa keelde üht Carla Buckley põnevikku.

E-raamatu poolt ja vastu

Teema, millest igal aastal järjest enam räägitakse, on e-raamatud. Seekord näiteks peeti provokatiivse pealkirjaga seminari, “Will all books be e?”, mille eestvedaja Andrew Savikas ennustas tõepoolest paberraamatu taandumist peamiselt kinke- ja suveniirraamatuks. Ilmsesti siis ka millekski taoliseks, nagu praegu vinüülplaadid CD-de või mp3-dega võrreldes.

Igatahes rõhutati just seda, et inimeste peamine lugemismeedium muutub tõenäoliselt just seoses uue põlvkonna peale kasvamisega, kelle loetud tekstidest enamik ongi digitaalsed. Eks muidugi suur osa kirjastamisest juba ongi peamiselt elektrooniline (teadusajakirjad), ilmselge, et populaarteadus, ilukirjandus jm mingil hetkel paratamatult riburada pidi järele tulevad.

Varasematel aastatel on kõneldud palju sellest, et e-raamatu näol saab olema tegemist täiesti uue meediumiga – see pole pelgalt vana tuttav raamat Kindle’i, Sony Readeri või mõne muu aparaadi ekraanil, vaid täiesti uus meedium, kus näiteks pildid lehvivad ja liigutavad jne. Praeguseks hetkeks näib see vaimustus olevat veidi maha jahtunud, sest on aru saadud, et keegi peaks selle liikuva pildi ju ka lavastama, üles võtma jne. Ja see kõik nõuab lisatööd, -raha ja erioskusi. Nüüd rõhutati pigem hüperlinkimist – et üks raamat viiks tulevikus teisteni juba sõna otseses mõttes.

Nagu võis lugeda Bookseller‘i Frankfurdi-eri neljapäevasest numbrist, suhtuvad suuremad raamatukirjastajad kogu üritusse esialgu üpris skeptiliselt. Kritiseeriti ürituse liigset keskendumist tehnoloogilistele lahendustele (ja programmeerijate huvidele) ja rõhutati, et kogu teemat peaks vaatama rohkem ka kirjastaja pilgu läbi. Igatahes on teema vägagi õhus ja uue aasta alguses on tulemas e-raamatutele keskenduvad konverentsid nii New Yorgis kui ka Londonis.

Sakslased ja vampiirid

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et mess oli nagu mess ikka, Frankfurdi puhul on alati tore see, et on võimalik käia saksa(keelsete) kirjanike esinemisi kuulamas. Sel aastal näiteks kõneles oma uuest raamatust “Seitse aastat” šveitslane Peter Stamm (kelle romaan “Agnes” ilmub meil “Moodsa aja” sarjas tuleval aastal). Frank Schätzing, kelle ökopõneviku “Parv” teine osa ilmub meil selle aasta lõpuks, esitles Frankfurter Hofis oma uut romaani “Limiit” (mille tegevus toimub aastal 2025, enamjaolt Kuul, David Bowie on 78 aastat vana ja muuhulgas on just lavale jõudnud muusikal “9/11″).

Kui möödunud aastal olid tähelepanu keskpunktis suuresti veel piraadid, siis nüüd on rambivalguses kindlalt vampiirid – suuremal osal kirjastustest on neid ikka päris mitu tükki. (Muidugi pole meie ka ilma: äsja on ilmunud George R.R. Martini “Fevre’i Unelm” ja järgmisel aastal on tulemas John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige”). Ühe prantsuse kirjastajaga kohtudes mainisime, et näe, igal pool vampiirid, mille peale tema tähendas, et on jah, meil Prantsusmaal näiteks valitsuses.

  1. tauno
    20. oktoober, 2009 kell 23:26 | #1

    aa, julgesite ikka Lindqvisti töösse võtta, kas teil 2. või 3. tööeksemplari on vaja ? :)

  2. 21. oktoober, 2009 kell 18:07 | #2

    Nojah, sest ega Lindqvist pole ju “vampiirikas” vaid lihtsalt väga hea raamat. Ja see kale/karge rootsi meeleolu tundus ka lugedes kuidagi väga omane. Ainult pean häbiga tunnistama, et ma filmi polegi näinud.
    Ja lisaeksemplarist ei ütle tõepoolest ära :)

  3. tauno
    21. oktoober, 2009 kell 20:26 | #3

    vaatasin järgi, mul on hoopis soomekeelne. aga kui abi on, võin anda küll :)
    ise hakkasin kahtlema sel põhjusel et tundus taas “eelmiseks lahinguks valmitumisena” ehk kaudselt Videviku kopeerimisena. No ja kuna meil ka oma kohustuslik “vampiirikas” juba on, siis tundus liiast

Kommentaarid on suletud.