Esileht > Ajalugu, Kriitika, Uudisteos > Perestroika laborandi mälestused

Perestroika laborandi mälestused

21. oktoober, 2009 Marek Tamm
Juhan Sillaste, "Mineviku mustad kastid. Perestroika laborandi mälestused" (2009)

Juhan Sillaste, "Mineviku mustad kastid. Perestroika laborandi mälestused" (2009)

Hiljuti ilmus Varrakus Juhan Sillaste mälestusteraamat “Mineviku mustad kastid”. Olin ise selle teose kirjastaja, mistap ei hakka seda siin kiitma. Jagan vaid mõningaid tähelepanekuid sellest, kuidas raamat aitas mul jälle mõned kaadrid oma enda elufilmi esimesest, suuresti nägemata osast selgemaks saada. Nimelt pajatab Sillaste teos põhiosas elust 1980. aastate NSV Liidus, täpsemalt katsetest reformida nõukogude majandust, mille vilju hakkasime vahetult tajuma alles kümnendi lõpus-uue alguses.

Raamatu esiots pakub esimese üllatuse: selgub, et perestroika isa tiitlit väärib Gorbatšovi asemel tema eelkäija Juri Andropov. Nimelt oli Andropov see, kes veel enne võimule saamist kutsus kokku majandusteadlaste seltskonna (kuhu sattus juhuse tahtel ka Juhan Sillaste), kelle peamine eesmärk oli pakkuda välja ideid nõukogude majanduse reorganiseerimiseks. Mõistagi ei kannustanud Andropovit soov impeeriumi alamate elujärge parandada või kommunismi reformida, vaid hästi informeeritud inimesena (endine KGB juht) sai ta aru, et vanal moel nõukogude impeerium kaua enam püsti ei püsi. Uuendusplaanide välja mõtlemises ei piirdutud teoreetiliste mudelitega, vaid oma “agendid”, s.h. Sillaste, saadeti tutvuma teiste sotsialismimaade, esmajoones Ungari kogemustega, et sealt siis paremaid nippe laenata. Kui Andropov varsti suri, pandi reformikavad esialgu seisma, ent hambapastat tuupi tagasi toppida siiski ei õnnestunud, nii et Gorbatšovi ajal soojendati kavad üles ja mindi nendega uuele ringile – tagajärgedega, mis on meile hästi teada.

Ma ei oska hinnata, kas Sillaste on erapooletu, kui ta toonitab Eesti kui “perestroika laboratooriumi” tähtsust NSV Liidu majandusuuenduste kava väljatöötamisel ja katsetamisel, ent on selge, et niipea, kui oli õnnestunud lüüa esimesed mõrad plaanimajanduse müüri, siis olid eestlased ühed agaramad, kes asusid kasutama lepingulisele tööle ülemineku ja kooperatiivide loomise võimalusi. Ma mäletan ise eredalt seda kooperatiivide asutamise suurt lainet 1987.-1988. aastal. Mingil hetkel tundus, et kooperatiiv oligi ainus õige elamisviis. Meenub, et koguni Eesti Humanitaarinstituut asutati 1988. aasta lõpul kui kooperatiiv. Rääkimata Kupra kirjastusest ja paljudest teistest. Nüüd oli huvitav lugeda, kuidas selle kooperatiivide seaduse elluviimiseni üldse jõuti.

Huvitava episoodi vahendab Sillaste 1986. aasta suvest, mil ta saadetakse ootamatult Valgevenesse, sest sealne juhtkond olevat kuulutanud valmisolekut minna üle täielikule isemajandamisele. Eestis on palju räägitud 1987. aasta septembris avalikustatud IME ehk isemajandava Eesti projektist, ent Sillaste mälestustest selgub, et juba aasta varem oli õhus IVVE ehk isemajandav Valgevene. Koha peal selgus küll, et valgevenelaste arusaam isemajandamisest väljendas peamiselt parteilist ülipüüdlikkust ja sellel puudus sisuline kate.

Lisaks muule on “Mineviku mustad kastid” tänuväärt meenutus sovetiaja veidrustest. Nendega saaks siin täita mitu postitust, nopin välja vaid mõne ilmekama episoodi. Näiteks, kuidas andis Andropov mõista, et Brežnev on passé: viimasele anti tema ettekande esimesest leheküljest kaks eksemplari, nii et televisiooni vahendusel said kõik üle N. Liidu vaadata, kuidas Brežnev loeb kaks korda järjest ette sama teksti, märgates alles pika hilinemisega, et midagi on vist valesti.

Või näide toimetajate tarmukusest: ühe Sillaste raamatukese avaldamine sattus aega, mil Andropovi asemel sai võimule Tšernenko; oma üllatuseks avastas autor pärast teose ilmumist, et kõik Andropovi tsitaadid oli toimetaja asendanud Tšernenko tsitaatidega…

Või siis lugu ühest nõukogude kõrgest ametnikust Boriss Suhharevskist, kes läks pensionile, ent säilitas töökohal nõuniku ameti. “Esimesel päeval hilines mees tööle ligi neli tundi. Milles asi? Teda oli aastakümnete jooksul igale poole transporditud ametiautoga, tema ees oli uksi avatud ja tema järel neid sulgetud. Nüüd pidi ta esimest korda elus kasutama tööletulekuks metrood nagu tavainimesed. Sellest kujunes äärmisel stressirohke elamus. Suhharevskil polnud aimugi, kuidas metroosse siseneda, eskalaatoriga sõita, rongi valida jne. Halva üllatusena tuli ka see, et metroosse sisenemise eest tuli maksta viis kopikat.” (lk. 58)

Meie praeguse Riigikogu-kriitika taustal mõjub hõllanduslikult meenutus sellest, kuidas moodustus NSVL Ülemnõukogu: “Kõigepealt konstrueeriti tulevase ülemnõukogu koosseis, seejärel said kohalikud võimuorganid ülesande leida saadikud – näiteks kahekümne nelja aastane blond eestlanna; kommunistlik noor, kes töötab kolhoosis karjatalitajana; neljakümneaastane parteitu venelasest ehitusbrigadir jms.” (lk. 122)

Raamat jõuab jutujärjega 1990. aastate algusesse, esitades päris huvitavaid tähelepanekuid Rahvarinde ja Interrinde tegevusest (mõlemad on Sillaste käsituses Moskva lansseeritud ettevõtmised, mis pidid teineteist tasakaalustama), Indrek Toome kahest valitsusest, immigratsiooniseaduse vastuvõtmisest jms. Võin seega jälle tõdeda, et mu sovetlik kasvukeskkond sai tänu raamatule pisut selgemaks.

Categories: Ajalugu, Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.