Esileht > Ajalugu, Kultuuriajakirjandus, Teadus, Tõlkimine > ‘Taevalahutus’ ja muud huvitavat “Keeles ja Kirjanduses”

‘Taevalahutus’ ja muud huvitavat “Keeles ja Kirjanduses”

22. oktoober, 2009 Vana kaasautor
Taevalaotus või taevalahutus?

Taevalaotus või taevalahutus?

Olgu kohe öeldud, et otse sellist sõna, taevalahutus, Keele ja Kirjanduse 8.-9. liitnumbrist, mis on pühendatud meie vanale kirjakeele, ei leia. Küll aga leiab sealt Udo Uibo väga huvitava käsitluse sõnast taevalaotus. Miks siis ‘taevalahutus’, selle juurde tuleme kohe tagasi, aga enne mõni sõna sellest KK numbrist, mille on koostanud Kristiina Ross.

Keel ja Kirjandus on vist jäänud kaunis erialaseks, see tähendab, vähegi laiema publiku (kirjandus- ja keelehuviliste) poolt kaunis unustatud ajakirjaks, aga teda tasub siiski raamatupoes sirvida, sest tihtigi leiab sealt ootamatult huvitavaid kirjutisi. See viimatine kaksiknumber annab aga välja juba väikese raamatu mõõdu, ja teema, vana kirjakeel, on tõepoolest põnev.

Küll teame juba koolist midagi uuest ja vanast kirjaviisist ja nende võitlusest omal ajal, aga et sellest võib nii köitvalt kirjutada, oli isegi raske ette kujutada enne Aivar Põldvee artikli “Eesti “tähesõja” taust ja retoorika” lugemist. Märkigem, et “tähesõda” pole sugugi Põldvee efektne väljamõeldis, vaid otsetõlge omaaegse (XVII saj. lõpp) poleemika kõnepruugist: Buchstaben Krieg. Ja nagu autor tabavalt kokku võtab, on selle “sõja” sisu hästi näha sellesama sõna, täht, kahes kirjaviisis: techt (Stahl) ja täht (Forselius).

Aga huvitavaid ajalooartikleid on numbris teisigi, olgu need siis eesti keelest Tallinna hansakaupmeeste võlaraamatutes (Jüri Kivimäe) või Läti Henriku kroonikas (Alan V. Murray). Kuid jäägu lugejale avastamisrõõmu, loodetavasti on see KK veel suurte raamatupoodide ajakirjariiulilt saadaval.

Etümoloogiahuvilisena olin aga kõige rohkem intrigeeritud juba mainitud Udo Uibo väikesest artiklist selle eesti sõna kohta: taevalaotus (tõsi, ühe sõna kohta polegi neli lehekülge nii väike artikkel!) Mul polnud seni aimugi, et see on ka neid sõnu, mis eesti keelde on tulnud Piibli tõlkest. Aga kõige huvitavam on just see, kuidas ja miks.

See sõna esineb mõistagi kohe Piibli alguses, 1. Moosese raamatus, kus Jumal lahutab ülemised veed alumistest (nüüdses tõlkes): “Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” Edasi nimetab Jumal laotuse taevaks ja allpool esinebki see juba liitsõnana: taevalaotus. Trikk on aga selles, et taevalaotus pole mitte üks neist saksa tõlkelaenudest, nagu on paljud meie liitsõnad, nagu ausammas, eeskuju jt. Udo Uibo järgi on tegemist küll teatud mõttes tõlkelaenuga, aga hoopis heebrea keelest! Nimelt lahkneb siin eesti Piibli tõlge traditsioonist, mis on alguse saanud kreekakeelsest Vanast Testamendist, edasi Vulgatast ja kodunenud ka hilisemates rahvakeelsetes Piiblites, nii inglise, saksa kui prantsuse. Vist kujutlesid kreeklased taevast millegi kõvana ja sellest kujutelmast on saanud paljudesse keeltesse ladina keele kaudu sõna firmament (lad. firmus, ‘kindel, kõva’) ja muuseas on ka esimestes eestikeelsetes XVII saj. tõlkekäsikirjades, mis lähtusid Lutheri piiblitõlke sõnast Feste, sellel kohas nt. Taiwa kinnitus.

Kuid viimaks tõlgiti Piibel eesti keelde ikkagi algkeeltest ja vastav heebrea sõna tähendavat küll taotud plekki (eesti keeles võiks siis olla taevakumm!) aga viitavat pigem laialilaotamisele, sirutusele… Igatahes sai 1739. aasta Piibli esmatrükki: “Sago la-utus kesket sedda wet ja see tehko wahhet wee ja wee wahhele.”

Mulle aga tundub, et Udo Uibo jätab vaatlemata ühe võimaliku hüpoteesi selle sõna saamisloost eesti keelde. Ta räägib küll sõnniku laotamisest, aga mina mäletan veel vanu inimesi kõnelevat ka sõnniku lahutamisest, samuti kui käte lahutamisest (laiutamisest). Kas Thor-Helle la-utus on õieti heebreapärasus, püüd jälgida algteksti (Gutslaffil olnud veel hoopis weljawinnitaminne!) või hoopis tautoloogia? Ühesõnaga, kas la(h)utamine toimub siin horisontaalis või vertikaalis?

Sest selge on, et laotamine/lautamine on keeleajalooliselt seesama sõna, mis lahutamine, märkides laialiajamist või -kiskumist. Nii et kui vana ja uus tõlge kokku panna, siis oleks: “Saagu lahutus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!”

Omakorda huvitav on aga tõesti see, et iseenesest tarbetu liitsõna, ‘taevalaotus’ vana hea ‘taeva’ asemel üldse nii laialt (küll ainult kirjanduses, eelkõige luules!) käibele on tulnud, ja et veel hoopis ‘laotusest’ on saanud ‘taeva’ sünonüüm (eks ‘laotus’ paku riimivaeses keeles riimivaesele taeva-sõnale ka veidi vaheldust…)

Kuid ehk juhtis siin Piibli tõlkijat tõesti jumalik inspiratsioon, sest mõnes mõttes, tagasi vaadates, on see lahendus ju geniaalne, sest kui ta seda poleks, poleks sündinud ka uut sõna, mis tundub muuseas väga loomulikuna. Ja mistõttu eesti keeles polegi taevas rauast ega kivist, ega isegi mitte puust…

Samas, kui mul veel peaks tulema tahtmist kasutada sõna ‘laotus’ (ehk ‘lahutus’) taeva tähenduses, mõtlen siiski enne kaks korda. Tõepoolest, lihtsus ausse!

Vaatasin järele ka kodus leiduvast prantsuse Piibli uuest ja tahtlikult “teistsugusest” tõlkest, mis kümmekond aastat tagasi tehti nii, et kõik raamatud tõlgiti uuesti algtekstidest ja vastava keele tundjate ning kirjanike koostöös. Kuid sealgi on ikka voût ehk siis ‘võlv’, mis viitab tagasi sellele vist siis prantsuse keelde kinnistunud arusaamale taevast kui millestki kinnisest. Eks eesti keeleski ole teavavõlv, see vist küll juba saksa tõlkelaen?

Igal juhul ootan suurima huviga Udo Uibo eesti keele etümoloogilist sõnaraamatut, mis, nagu ta mulle hiljuti kinnitas, tuleval aastal valmis saab. Kuni seda (etümoloogilist sõnaraamatut) pole, on eesti kirjakeel endiselt pooleldi “pime” ehk iseendale arusaamatu keel, mille juures sõditakse aina vormi pärast, just nagu kestaksid XVII sajandi “tähesõjad” ikka veel ja just nagu oleks keele juures kõige tähtsam õigekirjutus, õigevormilisus, mitte arusaamine ja see, mida öeldakse. Ja mõeldakse.

Tõnu Õnnepalu

  1. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    23. oktoober, 2009 kell 10:48 | #1

    Tõnu kirjutab: “selge on, et laotamine/lautamine on keeleajalooliselt seesama sõna, mis lahutamine, märkides laialiajamist või -kiskumist.”
    Seevastu Udo ütleb oma esimeses joonealuses, et lahu- ja lao- on erinevad tüved. Kahjuks ta seda asja pikemalt ei selgita.

    Üks väike pedantne täpsustus: võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel käis 19. sajandi keskel, 17. sajandil võideldi vana kirjaviisi eest (muidugi teadmata, et sellest saab “vana” kirjaviis).

    Mis “taevakummi” puutub, siis tänapäeval seostub see vist enamiku inimeste meeles sellega, et taevas on tehtud samast materjalist mis autorehvid või kondoomid. Tegelikult aga tuleb see “kumm” samast tüvest, mis kummuma või kumer. Segiajamisvõimalused on siin väga laiad. Nt kui on juttu “troskakummist”, siis küllap 90% tänapäeva lugejaist arvab, et see on midagi nagu autokumm ja mitte kumer katus nagu kabriolettidel.

  2. 3. november, 2009 kell 13:24 | #2

    Eks kujutelm taevast kui millestki kinnisest ole igiammune – taevas kui jumalate eluase. Ka kreeka ’ouranos’, mis kontekstist ja tõlkija valikust sõltuvalt = taevas, taevavõlv, taevakumm jne; õhk, õhuruum; jumalate eluase jm tuletub sanskriti tüvest ’var’ (katma). Ladinakeelse ’coelum/caelum’ etümoloogia on hämaram, päris ühest seisukohta pole tänini, vahel tuletatakse seda kreeka keelest: ’koilos’ (õõnes, nõgus…), mis omakorda indoeuroopa rekonstrueeritud tüvest *keua. Nii et taeva üldist keelelist hämarust arvestades valitseb eesti keeles ja eestikeelse laotuse osas juba kena klaar pilt.

Kommentaarid on suletud.