Esileht > Lugemine, Raamat, Vana klassika > Lugeja õigused

Lugeja õigused

27. oktoober, 2009 Marek Tamm
Daniel Pennac, "Comme un roman" (1992)

Daniel Pennac, "Comme un roman" (1992)

Üks tänapäeva ühiskonna suuri väljakutseid on kahtlemata see, kuidas säilitada inimeste huvi ja suutlikkus lugeda pikki tekste – raamatuid. Ma pole kindel, et meie kooliõpetus saab selle ülesandega kõige paremini hakkama. Liiga palju räägitakse koolis lugemise vajadusest ja liiga vähe lugemise mõnust, liiga palju lugeja kohustustest ja liiga vähe lugeja õigustest.

Samale tõdemusele jõudis juba mitu aastat tagasi nimekas prantsuse kirjanik Daniel Pennac (sünd. 1944), kes avaldas 1992. aastal väikese raamatu pealkirjaga “Nagu romaan” (Comme un roman). Teos võtab vaimukalt ja ladusalt vaagida küsimust, miks tänapäeva noored ei loe piisavalt ja kuidas seda olukorda parandada. Sisult apoloogia lugemisele, on see ühtlasi õnnestunud pedagoogiline juhis õpetajatele kirjanduse õpetamiseks.

Ma ei hakka siin aga Pennaci raamatut ümber jutustama (seda saab muide lugeda väga mitmes keeles, s.h. ka inglise keeles), vaid nopin välja ainult ühe raamatu keskse idee – lugeja vääramatud õigused (les droits imprescriptibles du lecteur). “Nagu romaani” viimane, neljas osa on tervenisti pühendatud lugejaõiguste sõnastamisele ja seletamisele. Kokku pakub Pennac neid välja kümme. Tõlgin need siinkohal eesti keelde ja loodan, et need leiavad tulevikus rohkeid järgijaid, eriti kui mõelda, et järgmine aasta on Eestis kuulutatud ametlikult lugemisaastaks.

1. Õigus mitte lugeda
2. Õigus lehekülgi vahele jätta
3. Õigus raamat pooleli jätta
4. Õigus üle lugeda
5. Õigus lugeda ükskõik mida
6. Õigus bovarismile* (tekstiteel leviv haigus)
7. Õigus lugeda ükskõik kus
8. Õigus sirvida
9. Õigus lugeda valjult
10. Õigus vaikida

*Neile kes ei tea, siis bovarism on tuletatud Flaubert’i romaani “Madame Bovary” peategelase nimest ja viitab kalduvusele samastuda oma unelmates romaanikangelase või -kangelannaga.

  1. 27. oktoober, 2009 kell 11:37 | #1

    Kogu selle asja peale tuleb mu mällu ikka veel üks minu jaoks olulisemaid punkte ilukirjanduses - (olgu lugu pikk või lühike, olgu see luuletus või romaan) - see võim, mis ühel loojal võib olla lugeja üle, kui inimene otsustabki ühel momendil minna täienisti tolle maailma, saada osaks ükskõik millest olgu see väga hea film, suurepärane raamat või kunstniku loodud kas skulpturaalne või siis visuaalne või mõlemat korraga kujutismaailm. Aegajalt on sellistes käimine meeliülendav. Ma ise usun, et seda meeliülendavat tunnet ei saa võtta kelleltki ära ja et ta varem või hiljem ikka ja jälle selle juurde naaseb, sest siis on ta lihtsalt inimlikult parem inimene. Teine lugu on muidugi sellega, et kas alati ka leidub uut ja värsket ja huvitav liha mille juurde naaseda, samaas kui enda kallal piisavalt tööd teha küll leidub. Aga minu meelest kõik algab särasilmsest kirjandusõpetajast, kes poolvärisedes või õigemini värisema ajades võib lahti rääkida “Usheri maja hukku” või täpselt paika panna tema enda meeles põhjuse, miks Kõrboja Anna Villut armastas. Olgu tegu kuitahes naiivse või kuitahes veidra tõlgendusega. Ühesõnaga: kui on eeskuju, küll siis jooksevad… teised ka lugema.

  2. Piret
    27. oktoober, 2009 kell 17:13 | #2

    … aga kui seal ei ole taga kodu - pere, kus raamat au sees ja ka loetakse, siis ei ole abi sest särasilmsest õpetajast …
    Elu on niisugune ;))

  3. 27. oktoober, 2009 kell 23:10 | #3

    See oli tõesti tore raamat. Lisaks ülalmainitud õigustele hulk väga tuttavat elulist juttu. Ingliskeelsel väljaandel on veel muhedad Quentin Blake’i joonistused (Blake on illustreerinud mh Roald Dahli raamatuid). Mulle endale meeldivad iseäranis õigused 1 ja 10 - muidugi, kui nad kontekstis ei ole, tuleb vist mõlemale igaks juhuks lisada sõna “vahel”. Et liiga sõna-sõnalt ei järgitaks:)

  4. h
    28. oktoober, 2009 kell 09:10 | #4

    Ei tea. Minu meelest Pennac v a r j a b midagi.

Kommentaarid on suletud.