Esileht > Uudisteos > Tavaline Allende

Tavaline Allende

29. oktoober, 2009 Kai Aareleid

Isabel Allende värskeim romaan “La isla bajo el mar” (“Merealune saar”) (2009) on sorav ja kergestiloetav nagu oodata võiski. Allende ajab järjekindlalt oma rida: teda on ikka huvitanud naise saatus, võitlused, mida erinevatest rassidest, ajastutest ja klassidest naised õnne ja vabaduse nimel on pidanud. Tõsi, mitte päris kõigis romaanides, aga parimates.

Seekord võtab autor jutustada loo noore tüdrukuna Haiti saare suhkruistandusse orjaks müüdud Zarité käänulisest elukäigust. Aeg: 18. sajandi teine pool ja 19. sajandi algus. Kohad: Haiti saar ja New Orleans. Ei tahaks siin hakata andma hinnanguid stiilis “meisterlikult kirja pandud” või “haarav”, sest sama hästi võiks öelda “lihtsakoeline” või “mustvalge”. Tegelikult oli “Merealune saar ennekõike Allende oma tavalises headuses.

Ent mis on “tavaline headus”? Oleneb vist sellest, kumba sõna rõhutada.

Ja “Merealune saar” mõjuski just tavaliselt. See meenutas mitmeid varasemaid Allende romaane: pisut “Eva Lunat” (1987), kohati jälle “Fortuna tütart” (“Hija de la fortuna”, 1999; e.k. 2004)  ja “Mu südame Inési” (“Inés del alma mía”, 2006). See oli uus lugu, ilus lugu, kuid ei näidanud Allendet mitte üheski mõttes uuest või üllatavast küljest. Küsimus on, kas olekski pidanud.

Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mõne teosega Allende ON üllatanud. Jätame kõrvale “Vaimude maja” (“La casa de los espíritus”, 1982, e.k. 1992), mis oli tema esimene romaan, esimene suur lugu ja üllatas juba sellega. Tüüpiline esimese romaani sündroom selle parimas tähenduses: sinna püütakse panna liiga palju ja tulemus on väga tihe, aga ka väga värske.

Järgmise üllatuse valmistasid “Eva Luna lood” (“Cuentos de Eva Luna”, 1989), milles Allende näitas end Scheherazade’i väärilise lugudevestjana. Kolmanda üllatuse tegi Allende mälestuste radadele käändudes, 1994. aastal ilmunud teosega “Paula”. “Paula” raamjutustuseks, kui see meenutusteraamatu puhul üldse õige väljendina kõlab, on sügavalt traagiline sündmus autori enese elus. See raamat on tütre surivoodi ääres peetud monoloog, kiri kõigest sellest, millest ta oma Paulale, kes lamab nüüd koomas ja enam ei ärkagi, elu jooksul kunagi jutustada ei jõudnud. Minu jaoks oli see Allende üks paremaid raamatuid.

Aga Allende viimane oopus, jah, ei üllatanud. Võib-olla on asi on selles, et ta kirjutab liiga palju. Rutiin, teadagi. Kuigi ma ei tea, kas on üldse võimalik liiga palju kirjutada. Ja mis arvaja üks tõlkija selle koha pealt ikka on. Kirjutamine on kirjaniku töö. Ja lõppude lõpuks eelistan ma iga kell vana head Allendet kümnetele teistele Ibero-Ameerika kirjutajatele, kes mind veel vähem üllatavad või siis ebameeldivalt üllatavad, ja kirjutavat Allendet sellisele Allendele, kes ei kirjuta.

Kommentaarid on suletud.