Esileht > Kriitika > Õhukese romaani kiituseks

Õhukese romaani kiituseks

3. märts, 2009 Maarja Kaaristo

„Ma loeksin seda raamatut hea meelega, aga praegu ei ole üldse aega.” Eks taolist lauset kuuleb ikka aeg-ajalt, näiteks kui üritad kellelegi pähe määrida mõnd raamatut, millest ise parasjagu vaimustuses (et saaks pärast arutada). Ma olen ise ka seda ehk liigagi sageli sunnitud ütlema (näiteks: „Krista, ma loeksin meeleldi seda 600-leheküljelist põnevusromaani, millest sa nii kaasakiskuvalt rääkisid, aga kahjuks ei ole mul pakilisemate lugemiste-tegemiste kõrvalt hetkel tõesti aega seda ette võtta”).
Jätame praegu kõrvale tõsiasja, et kui väga tahta, küll siis kuidagi ikka saab, ja katsume probleemile teise nurga alt läheneda. Pakun kõigile (millega tahes) hõivatud inimestele välja lihtsa lahenduse: ärge tundke end süüdi kõigi nende lugemata telliste pärast, lugege õhukesi romaane!

Üks Fowles (lugemata) ja mitu õhukest romaani

Üks Fowles (lugemata) ja mitu õhukest romaani

Paksu raamatu lugemisele kulub terve õhtu, tõenäoliselt ka öö, hommik on unine, tööpäev samamoodi ja õhtul hakkab kõik jälle otsast peale. Tuttav stsenaarium, jah?Võta hoopis õhuke raamat, mille loeb läbi ühe, kõige enam kahe õhtuga. Avad kaane, astud ta maailma ja veedad ühe mõnusa (või mitte nii mõnusa, oleneb raamatust) õhtu. Nõnda on võimalik ka veel pärast tööpäeva lugeda läbi romaan, teha mõni hädapärane majapidamistöö, vaadata soovi korral telerit, tõlkida päris mitu lehekülge ja lugeda veel midagi, mis ammu lauanurgal ootab.

Võtame näiteks Eric-Emmanuel Schmitti „Oscar ja roosamamma” (80 lk), „Milarepa” (44 lk) ning „Härra Ibrahim ja Koraani õied” (62 lk). Südamlikud, armsad ja inimlikud lood, esimene neist lausa pisarateni liigutav (vt ka Ahto Mulla nägemust). Või Elina Hirvose “Et tema mäletaks sedasama” (123 lk), nukker ja lüüriline, aga mitte ilma lootusekiireta. Raamat, mille lugemine on nagu jalutuskäik sügiseses ja vihmases, aga armsas Helsingis. Ja mitte liiga pikk, kus jalad jõuaksid märjaks saada ja sa hakkaksid mõtlema, et misjaoks oli üldse tarvis soojast toast välja ronida. Esther Vilari “Armastuse valem” (110 lk), olgu see valem ise pealegi triviaalsevõitu, mõnikord tuleb ka sisemisele romantik-dramaatikule toitu anda: raamat on ju ilusti kirja pandud ja nii ooperlik. Ja kuna ta on nii õhuke, siis pärast ooperi ära nägemist/kuulmist võtad ja loed ta veelkord läbi. Või kui juba teatri juurde sai tuldud, siis viimati loetud Juan Rulfo “Pedro Páramo” (90 lk) - mõnest arvustusest on läbi käinud kriitika, et lavastus hoidvat ehk raamatu tekstist liiga kramplikult kinni. Mu meelest oli see, vastupidi, just tüki vooruseks. Mis saab olla parem, kui veeta õhtu, kus head näitlejad sulle head raamatut ette loevad (ja pärast võid kodus paremad hetked raamatu seltsis veel uuesti läbi elada).
Häid õhukesi romaane on palju, jätkub pikaks ajaks. Nad on veidi luule moodi, kõik tarvilik öeldakse ära ökonoomselt ja poeetiliselt. Edasi võib lugeja ise mõelda, kui tahab.

PS. Siinkohal südamlikud tervitused Loomingu Raamatukogule, Eesti kõige teenekamatele õhukese raamatu tegijatele.
PS 2. Kinnitamata luureandmete kohaselt mõlgub ühel blogijal praegu peas tasakaalustav postitus paksu raamatu eelistest.

Categories: Kriitika Tags:
Kommentaarid on suletud.