Esileht > Filosoofia, Toimetamine, Tõlkimine > Mida teha Nietzsche tõlkega?

Mida teha Nietzsche tõlkega?

31. oktoober, 2009 Märt Väljataga
Rakenduslik Nietzsche

Rakenduslik Nietzsche

Ma ei ole tükk aega lähenenud ühelegi AER uuele köitele selliste lootustega nagu äsjasele Nietzsche “Tragöödia sünni” tõlkele (Tänapäev, tlk Anne Lill). Et ma ise saksakeelset kraami vabatahtlikult eriti ei loe, siis tundsin teost seni Walter Kaufmanni ingliskeelse vahenduse järgi. Nõustusin uut raamatut ka Ekspressile lühidalt tutvustama ning tahtsin tsiteerida üht põhimõttelist lauset teose 4. peatükist. Aga midagi ei klappinud. Vaatasin sealtsamast edasi ja sattusin veel paari segase koha peale, mis originaalis nii segased ei olnud.  See on väga frustreeriv, kui oled murdnud pead pika filosoofialause üle ja siis lõpuks selgub, et hoopis tõlge logiseb. Niisuguseid kohti leidsin kolme lehekülje peale vähemalt kolm. Natuke paljuvõitu.  Toon võrdluseks tõlke, omaenda versiooni ja originaali:

Tõlge, lk 37: “Nimelt mida enam ma märkan looduses kõikevalitsevat kunstitungi ja selle innukat püüdlust näivuse järele, näivuse kaudu vabanemise järele, seda enam tunnen ma vajadust metafüüsilise vaateviisi järele, mis kasutab oma pidevaks vabastamiseks tõeliselt olevat ja ürgühtset kui alaliselt kannatavat ja vastuolulist, samas lummavat nägemust, nauditavat näivust:  seda näivus tuleb meil tunnetada, olles täielikult selle kütkes ja koosnedes sellest kui tõesest mitteolevast, s. t lakkamatust muutumisest ajas, ruumis ja põhjuslikkuses, teiste sõnadega, kui empiirilisest reaalsusest” (minu rõhutused – M.V.)

Lause mõlema poole grammatikast on mu meelest valesti aru saadud. Pakuksin tõlkeks:  ”Nimelt mida enam ma märkan looduses kõikevalitsevat kunstitungi ja selle innukat igatsust näivuse järele, näivuse kaudu lunastuse leidmise järele, seda enam tõmbab mind metafüüsilise vaateviisi poole, et tõeliselt olev ja ürgühtne kui igikannatav ja vastuoluline vajab ühtlasi oma pidevaks lunastuseks kütkestavat nägemust, mõnusat näivust: me oleme sunnitud seda näivust tajuma –  täielikult selle kütkesse jäädes ja sellest koosnedes – kui tõeliselt mitteolevat, s.t kui lakkamatut saamist ajas, ruumis ja põhjuslikkuses, teiste sõnadega, kui empiirilist reaalsust.”

Vrd: “Je mehr ich nämlich hin der Natur jene allgewaltigen Kunsttriebe und in ihnen eine inbrünstige Sehnsucht zum Schein, zum Erlöstwerden durch den Schein gewahr werde, um so mehr fühle ich mich zu der metaphysischen Annahme gedrängt, dass das Wahrhaft-Seiende und Ur-Eine, als das ewig Leidende und Widerspruchsvolle, zugleich die entzückende Vision, den lustvollen Schein, zu seiner steten Erlösung braucht: welchen Schein wir, völlig in ihm befangen und aus ihm bestehend, als das Wahrhaft-Nichtseiende d.h. als ein fortwährendes Werden in Zeit, Raum und Causalität, mit anderen Worten, als empirische Realität zu empfinden genöthigt sind.”

Asi pole selles, kas öelda “vabastamine” või “lunastamine; “püüdlus” või “igatsus”, asi on lauseliikmetes: mitte “metafüüsiline vaateviis” ei kasuta oma lunastuseks tõeliselt olevat ja ürgühtset, vaid tõeliselt olev ürgühtsus vajab oma lunastuseks näivust. Ja seda näivust ei tule meil lihtsalt tunnetada, vaid tunnetada kui empiirilist reaalsust. Ühesõnaga “tunnetamisel/aistimisel” on siin määrus — meil on möödapääsmatu  tunnetada näivust kui empiirilist reaalsust, ja mitte ei taheta öelda, et me peame tunnetama näivust, koosnedes sellest kui empiirilisest reaalsusest.

Selle kõrval tundub väikse koomilise libastumisena lausealgus järgmiselt lk-lt: “Oma titaanliku armastuse tõttu inimese vastu pidi raisakotkas Prometheuse lõhki rebima …” (Vaevalt nüüd kotkas inimsugu nii väga armastas, vrd:  ”Wegen seiner titanenhaften Liebe zu den Menschen musste Prometheus von den Geiern zerrissen werden …”) Tahaks väga loota, et need kolm kohta kolmel leheküljel olid erandid.

Viimati suutis mind filosoofiatõlgete sarjast samavõrd rabada Santayana “Ilutunde” tõlge, mis oma “loomingulisuses” ületas hea tava piirid.

PS. Leidsin veel, et raamatu üks kuulsamaid lauseid: “denn nur als ästhetisches Phänomen ist das Dasein und die Welt ewig gerechtfertigt” (sest ainult esteetilise nähtusena on olemasolu ja maailm igavesti/iganes õigustatud) kõlab 47. lk-l õige nürilt: “sest olemasolu ja maailma õigustavad ju ainult esteetilised nähtused“. On ju mõningane vahe ikka selles, kas maailm on õigustatud kui esteetiline nähtus või maailma õigustavad esteetilised nähtused, rääkimata kaotsiläinud ewig‘ist. Ma ei välista, et Anne Lillel võis 1996. aastal olla õigus, kui ta Ilmar Vene Seneca tõlke maha tegi. Kahjuks tuleks nüüd samasugust protseduuri korrata tema enda tõlkega.

Categories: Filosoofia, Toimetamine, Tõlkimine Tags:
  1. 2. november, 2009 kell 01:25 | #1

    Ma olen varemgi mõelnud, et sedalaadi sügavate ja suure kultuurilise tähtsuse omandanud tekstide (nagu seda Seneca, Nietzsche ja vast ka Santayana mainitud teosed on) tõlkimine võtabki pigem reeglina mitu järjestikust katsetust ja uuestitegemist. Vaatasin huvi mõttes kiirelt ja leidsin “Tragöödia sünni” kohta hetkel müügis vähemalt viis erinevat ingliskeelset tõlget, mis on ilmunud peale Kaufmanni oma - millel ju polnud otseselt viga väga midagi - ja mul endal on kodus üks, mis on Kaufmannist veel varasem. Mõistagi on vahe, kas tegu on soravama/konarlikuma keelekasutusega või siis otseste tõlkevigadega, aga sedalaadi tekstide tõlkimise üks suuri keerukusi ongi ju nimelt see, et sageli ei ole võimalik sisu ja vormi väga lihtsalt või puhtalt eristada. Nii et selles mõttes on puudustega tõlge ikkagi vast parem asi, kui üldse mitte midagi - vähemalt seab see maha mindi rajatähise ja mõõdupuu ning annab ühtlasi ka teistele tõuke proovida ise asja paremini teha.

    Kuulsin just paar nädalat tagasi, et väidetavalt on saksa keelest tõlkimisel ka selline asi nagu Adorno “Minima Moralia” - mina jään küll suure huvi ja mõningase hingevärinaga ootama, mis sellest asjast välja tuleb.

  2. tauno
    2. november, 2009 kell 14:31 | #2

    Adorno tõlget tänavu ei maksa veel küll oodata…

  3. 3. november, 2009 kell 13:45 | #3

    Head märkused, tänud! Higistasin isegi seal..

  4. M.P.
    5. november, 2009 kell 23:10 | #4

    Kõiki maailma fundamentaaltekste ei jõuta ilmaski eesti keelde tõlkida. Asja vastu tõsisema huvi tundjad koolitavad end lugema “võõrastes” keeltes, st loevad algtekste, algallikaid. Tõlkimise mõte on aga eesti keele paindlikkuse hoidmine ja suurendamine. Kes algtekstist grammatiliselgi tasandil aru ei saa, ei saa avastada ja arendada ka eesti keele võimalusi algteksti mõtte edasiandmiseks.

Kommentaarid on suletud.