Esileht > Kriitika, Vana klassika > Maagiline lammas, jumala telefoninumber ja vastupandamatult erootilised kõrvad

Maagiline lammas, jumala telefoninumber ja vastupandamatult erootilised kõrvad

2. november, 2009 Vana kaasautor
Haruki Murakami, "A Wild Sheep Chase" (1982, ingl. k. 1989)

Haruki Murakami, "A Wild Sheep Chase" (1982, ingl. k. 1989)

Pärast “Kafka mererannas” vapustavalt positiivset lugemiskogemust eelmisel aastal olen silmad Murakami muude asjade suhtes lahti hoidnud. Järgmisena sattus mulle ette “Wild Sheep Chase” (1982). Ja tõesti – kui eesti keeles ilmunud “Norra metsa” ja “Kafka” puhul on pidevalt rõhutatud, kui erinevad need raamatud on, siis WSC läheb minu jaoks vähemalt “Kafkaga” samasse klassi – see müstiline, voolav, kummalisi tegelasi ja süžeepöördeid täis teos on jäägitult köitev. Erinevalt kahest eelmisest eesti keeles loetud teosest tajusin ma selles ka esmakordselt tempo erinevust – lugu voolab kohati väga aeglaselt, on paljude kurvide ja käändudega. Kuid see ei muuda lugemist sugugi igavaks, lausa vastupidi, sest sügavate tumedate võrendike pinna all varitsevad kummalised olendid/märgid, kellest päris mitme olulisust loo jaoks pole võimalik näha enne, kui oled lõppu jõudnud.

WSC lõpetab Murakami nn Roti-triloogia (esimene “Hear the Wind Sing”, teine “Pinball”, mõlemad 1973) ja seda peetakse tema nn läbimurdeteoseks. Pole ka raske mõista, miks. WSC-d võiks teatud mööndustega pidada korraga nii road-novel‘iks, krimkaks, fantaasiateoseks kui ka filosoofiliseks mõtiskluseks sõjajärgse Jaapani ühiskonna üle. Aga hoolimata sellest, et tegemist on väga mitmekihilise allegooriaga, on lugu tegelikult väga lihtne – see on lugu mehest, kes on üdini keskpärane ja kes triivib sihitult läbi elu. Kõik muutub, kui ta avaldab ühes reklaambrošüüris illustratsioonina Roti-nimelise sõbra poolt saadetud suvalise foto mäenõlval söövast lambakarjast. Järgnevas sunnitud retkes läbi Jaapani (kadunud sõbra ja üheainsa väga konkreetse müstilise lamba otsingul) põimib Murakami täiesti geniaalselt kokku kõige igavama igapäevase elu, Jaapani ajaloo, ülikummalised inimesed ja müstilised olendid ning juhtumised, mis ometi klapivad omavahel vähimagi ebakõlata – on võimatu mõelda, et lugu võiks toimida kuidagi teisti. Raamat moodustab võimatu terviku, mis on ometi ainuvõimalik. Ja nagu juba öeldud – viimased killud langevad paika alles päris viimastes peatükkides.

Kirsiks koogi peal on muidugi Murakami kirjutamisstiil ja suutlikkus anda edasi meeleolusid, kirjeldada paiku ja eelkõige nende õhkkonda, anda edasi seda tabamatut miskit, mis teeb paikadest selle, mis need on. Elavaks ja isikupäraseks on raamatus saanud isegi pimedus ja vaikus, tuulest ja maast rääkimata.

Sash Uusjärv

Kommentaarid on suletud.