Esileht > Filosoofia, Kirjanik, Teadus, Vana klassika > Claude Lévi-Strauss, in memoriam

Claude Lévi-Strauss, in memoriam

5. november, 2009 Marek Tamm
Claude Lévi Strauss 2008. aastal

Claude Lévi Strauss 2008. aastal

Laupäeval, 30. oktoobril kell 18.15 suri südame seiskumise tagajärjel oma kodus Pariisis prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss. Ta maeti teisipäeva hommikul, 3. novembril oma maakodu kalmistule Lignerolles’i külas Côte d’Oris; alles seejärel teavitati toimunust avalikkust, nagu nägi ette lahkunu soov. Mõned nädalad hiljem, 28. novembril, oleks ta saanud 101-aastaseks.

Lévi-Straussi tööde mõju on sedavõrd suur ja mitmeharuline, et seda on sisuldasa võimatu hõlmata. Kõige üldisemal moel võib teha katset kirjeldada nende tähendust kahel tasandil: teaduslikul ja kultuurilisel.

Kuigi Lévi-Strauss pühendas võrdlemisi vähe tähelepanu ühiskondlikele probleemidele ja kirjutas vaid mõned üksikud laiemale lugejaskonnale mõeldud tekstid, siis on tema mõju Lääne kultuuri enesepildile väljaspool kahtlust. Ta oli üks neid, kes kujundas UNESCO ideoloogia sõjajärgsel perioodil, pidades muuhulgas UNESCO kõnepuldist maha kaks programmilist ettekannet, “Rass ja ajalugu” (1952) ning “Rass ja kultuur” (1971). Need omaette raamatuna ilmunud tekstid, mis tuleva aasta algupoolel peaksid jõudma Varraku vahendusel ja Indrek Koffi tõlkes ka eesti keelde, panid suuresti aluse kultuurilise relativismi ideoloogiale ja europotsentrismi kriitikale Prantsusmaal ja kaugemal. (Lévi-Straussi kultuurilisest ja vaimuloolisest tähendusest olen veidi pikemalt kirjutanud aasta eest Postimehes.)

Kuidas aga hõlmate Lévi-Straussi teadusloolist tähendust? Mis on tema teaduslikud sihid ja saavutused? Kui tavaliselt käsitletakse Lévi-Straussi teadlasena, kes juurutas etnoloogias strukturaalsed analüüsimeetodid ja kirjutas uuenduslikke uurimusi nn. primitiivsetest ühiskondadest, siis tegelikult olid Lévi-Straussi taotlused märksa ambitsioonikamad. Ta polnud tavapärane etnoloog, kes soovinuks välitööde põhjal analüüsida kaugeid kultuure, vaid teadlane, keda huvitasid inimmõtlemise süvamehhanismid. Lévi-Strauss mõistis antropoloogiat sõna-sõnalt - teadusena inimesest. Kuid seletust inimesele ei otsinud ta tolle bioloogilisest ehitusest, vaid psüühilisest konstitutsioonist. Lévi-Straussi antropoloogia on niisiis teadus inimmõtlemisest. Kui 1984. aastal esitas teleajakirjanik Bernard Pivot talle küsimuse, milleks on vaja etnoloogiat, vastas ta ühemõtteliselt: etnoloogia on üks võimalus mõista seda, kuidas inimene mõtleb. Veelgi selgemalt seletas Lévi-Strauss oma teadustöö sihte 1967. aastal antud intervjuus Francine Mallet’le. Kui viimane küsis, miks ta valis oma uurimisaineks Ameerika rahvad, siis kõlas vastuseks: “Teate, ma olen pühendunud ainult ühele probleemile: püüda mõista, kuidas toimib inimmõtlemine.” Põhjendades oma konkreetse empiirilise materjali valikut peamiselt juhusega.

Claude Lévi Strauss 1939. aastal

Claude Lévi Strauss 1939. aastal

Väga varakult jõudis Lévi-Straussil arusaamisele, et kogu inimmõtlemise näiva kirevuse varjus peitub oma selge süsteem. Seda arusaama süstis temasse varane huvi geoloogia, marksismi ja psühhoanalüüsi vastu. “Nukras troopikas” (1955, e.k. 2002, tlk. Indrek Koff) tõdeb ta: “kõik kolm näitavad, et mõistmine seisneb ühe reaalsustüübi taandamises teisele, et tõeline reaalsus pole kunagi kõige silmanähtavam ja et tõe olemus tuleb välja juba hoolikuses, millega ta end varjab”. Teisisõnu, Lévi-Straussist oli saanud juba nooruses strukturalistlik antropoloog enese teadmata: tema huvisid suunas veendumus, et inimmõtlemine on taandatav teatavatele peidetud universaalsetele seaduspäradele, mida on kõige viljakam eritleda eksootiliste rahvaste näitel.

Võimaluse oma strukturalistlikke arusaame teaduskeeles väljendada pakkus Lévi-Straussile Teise maailmasõja ajal Ameerikas avastatud strukturaalne lingvistika. Keeleteadlaste tööd varustasid Lévi-Straussi viimaks sidusa terminoloogiaga, mida sai kasutada oma etnoloogilises uurimistöös. Trafaretselt võiks öelda, et ülejäänu oli juba suuresti visa vormistamise küsimus: inimmõtlemise universaalide strukturalistlik eritlus väga kireva etnoloogilise ainese peal. Esmalt nn. primitiivsete rahvaste sugulussüsteemid (”Elementaarsed sugulusstruktuurid”, 1949), siis totemismi klassifikatsioonid (”Totemism tänapäeval”, 1962; “Metsik mõtlemine”, 1962), seejärel müütide vahelised suhted (”Mütoloogikad”, 4 kd., 1964-1971; “Armukade pottsepanaine”, 1985; “Ilvese lugu”, 1991) ja viimaks visuaalsed taiesed, esmajoones maskid (”Maskide tee”, 1975). Selle kiretu nimekirja taga peitub aga tuhandeid lehekülgi teksti, kus teaduskeele rangus võistleb kirjanduskeele lummusega, sadu säravaid mõttekäike, terve klassifikatsioonide ja kontseptsioonide tulevärk, mõõtmatu hulk läbi hekseldatud müüte, maske, sugulusskeeme jne. Tõeline intellektuaalne tour de force, millele on olnud 20. sajandil midagi vastu panna vaid väga vähestel.

Siinse loo pikem versioon ilmub sel laupäeval Postimehe lisalehes AK.

Categories: Filosoofia, Kirjanik, Teadus, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.