Esileht > Filosoofia, Kultuuriajakirjandus, Psühholoogia, Uudisteos > Kohustus unustada (kui pole tegu Vikerkaare tellimusega)

Kohustus unustada (kui pole tegu Vikerkaare tellimusega)

7. november, 2009 Märt Väljataga

coverViimasel aastakümnel on räägitud ad nauseam mälupoliitikast, mälestusmärkidest, kohustusest mäletada jne. Aga mäletamine saab olla ainult valikuline ja toimib igal juhul unustuse taustal. Me mäletame midagi üksnes seetõttu, et unustame midagi ka ära. Borgese lugu Funesist, absoluutse mäluga poisist on üldtuntud: täieliku mälu hinnaks oli üldistusvõime täielik puudumine. Tõsielulised kaasused on näidanud, et Borgesel oli õigus: on teada inimesi, kellel unustamisvõimetus on täpselt samal moel seotud abstraheerimisvõimetusega. Nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil on unustamine vajalik ka loovuse tingimusena, selleks, et teha uut algust ja alustada puhtalt lehelt. Kuid praegune ajastu unustamisvõimet ei soosi – üha enam kuritegusid kuulutatakse aegumatuks, rahvastevahelised vaenukirved kaevatakse üles ja kärnad kooritakse haavadelt. Ka jäljed meie noorustobedustest jäävad alatiseks internetti; meie saadetud sõnumid, valitud telefoninumbrid, külastatud võrguleheküljed, pangakaardiga tehtud ostud on kõik kusagil tallel. Unustuse vajalikkus on teema, mida käsitleb Viktor Mayer-Schönbergeri äsjane raamat “Delete: The Virtue of Forgetting in the Digital Age. Unustusele on pühendatud ka Vikerkaare oktoobri-novembri topeltnumber.

Jaanus Adamsoni artikkel “Mäluravi” vaatleb, kuidas Freudi jaoks viis tee vaimse tervise juurde küll läbi meenutamise, kuid kõigega saab liialdada: 20. sajandil võttis maad lausa mäletamissundus. “Mäletamissunduses varjub hirm ajaloo ees ja ühtlasi tuleviku ees, selle ees, mis võiks juhtuda, kui jätta mälu hooletusse – fundamentaalne hirm, et mineviku unustamise ainsaks alternatiiviks on mineviku (ja kunagist õuduste) kordamine.”

Psühhoanalüütik Adam Phillipsi essee “Unustuse muuseum” jätkab sama teemat veelgi selgemas ühiskondlik-poliitilises kontekstis: “Lunastava mälu müüdi taga varjub soovmõtlemisest kantud usk, et see, mida peab mäletama – see, kui me mäletame õigeid asju õigel viisil –, toetab meie heaolu ja isegi vooruslikkust. … Samas aga me n-ö mingi teise aju piirkonnaga tajume, et mälu ei saa kunagi olla vooruslikum kui tema kasutajad. … Kinnismõtteline keskendumine mälule teeb meid pimedaks mälu kuritarvituste ja unustuse kasulikkuse suhtes.”

Õigusfilosoof Hent Kalmo artikkel “Kohustus mäletada, kohustus unustada” jõuab lõppjäreldusele: “Teineteist vaenanud rahvakildude lepitamiseks ja üheks kogukonnaks sulatamiseks on meil vahel ehk hoopis kohustus unustada – uurida, üle kuulata ja lugeda, kirja panna, muuta sündinu eitamine võimatuks, leinata “teatud aja vältel” ja viimaks … unustada”.

Lauri Mälksoo usub, et teineteist vaenanud rahvakildude lepitamisele aitaks kaasa ka põhiseaduspatriotism. See tähendaks seda, et konstitutsiooni mõisted “vabadus, õiglus ja õigus” omandaksid käegakatsutava sisu ka vene keelt rääkivate eestlaste jaoks. “Mitte-eesti rahvusest elanike kaasamisel “ühiselt ehitatud riiki” võib põhiseaduse teatud aspektidest lähtuv põhiseaduspatriotism pakkuda atraktiivseid väljavaateid.”

Hasso Krulli kaitsekõne “bušmani poliitikale” “Miks eemale hoida?” lähtub antropoloogiast tuntud tõsiasjast, et küttide-korilaste riigieelses ühiskonnas ei tunta käskimist ja kamandamist — domineerijad pannakse seal paika tögamise teel. Hasso kuulutab: “Parem hämmastuda, parem kahelda, parem naerda kui liituda sundusliku võimuga”.

Eik Hermanni manifestatiivne essee “Valmisolek ja valmis olek: Skeptikute maailmatu maailm” lähtub äratundmisest, et kui täiesti sidus maailm on mage, siis täiesti seosetu maailm on jälle elamiskõlbmatu. Mida teha, et mu elu ei luustuks ega kivistuks? Otsitagu abi pürronistidelt, kes seades igale teesile vastu sama tugeva antiteesi, õpetavad, kuidas hoida oma meel “värskuspunktis”.

Filosoof Toomas Lott näitab, kuidas Platon arendab “Theaitetoses” mälu-käsitust selleks, et seletada ühtaegu tunnetusliku ekslikkuse kui ka mõistelise tunnetuse võimalikkust. Siit tasuks edasi mõelda, kas Borges ja Platon on eri meelt, kui üks seostab abstraheerimise unustusega ja teine mäletamisega, või on erinevus üksnes näiline.

Vikerkaare oktoobri-novembri numbris leidub veel Ene Mihkelsoni, Aapo Ilvese, Andrus Kasemaa, Jim Ollinovski, Mart Kanguri, Monika Bondarenko ja Marcin Swietlicki luuletusi; Madis Kõivu, Maarja Kangro ja Jan Kausi jutte ning Rein Raua “tviteratuuri”.

Arvustatakse Merle Karusoo, Jürgen Rooste, Triin Soometsa, Arne Merilai, Nikolai Baturini, Peeter Helme, Tony Blackplaiti ja Aleksei Gastevi värsked raamatud. Pildid on Andres Toltsilt ja nendest kirjutad Harry Liivrand.

Kuigi unustusel on omad head küljed, ei maksa siiski unustada Vikerkaare tellimust järgmiseks aastaks.

  1. 10. november, 2009 kell 18:13 | #1

    Mäletamine, tähendustamine, tähtsustamine - kustutamine, kaotamine, unustamine - hierarhiatest maha lükkamine - oluline-mitteoluline - minu meelest tekib see kõik asjade mõtestamise protsessis eneses. Unustamine ei ole sealjuures kohustuslik, see on loomulik. Minu meelest elamegi unustuse ajastus, sest mitte keegi ei jõua nii palju asju meeles pidada, kui võiks-peaks meeles pidama, muidugi on palju meeldetuletusvahendeid, aga inimene ise ei pruugi sugugi nii palju mäletada, nii palju alal hoida, kui näiteks 11. sajandi trubaduur.

    Tähtis - tähtsus - tekkis võib-olla kirjatähtedest, see mis tähtis kirjutati üles, praegu on terve maailm kirja pandud. Samas arvestades inimeste võimet tüdida kõigest, mis ilus ja tähtis, üsna ruttu, siis mõnes mõttes toimib tänapäeval unustamine palju rutemini, palju teravamalt. Ja meie moesolev mitteunustada suuri kuritegusid võib väga vabalt mingil hetkel moest minna, sest see on ka omamoodi veider haigus. See ühtede ja kindlate asjade mäletamine. Aga sellestki tüdinetakse ükskord, nendest asjadest, mida mäletada ja siis otsitakse uus asi, mida mäletada. Ja kõik algab otsast peale - tüdimuseni.

    Tähtedest tüdimuseni.

    (Millal see poodi jõuab? Vikker ma mõtlen. Ootan, ootan.)

Kommentaarid on suletud.