Esileht > Kirjanik, Kriitika > Imre Kertész 80

Imre Kertész 80

9. november, 2009 Tarmo Jüristo
kertesz

Imre Kertész

Täna saab 80 aasta vanuseks Ungari üks tuntumaid tänapäeva kirjanikke, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Imre Kertész.

Kertész sündis 1929. aastal Budapestis juudi päritolu peres ning deporteeriti seetõttu 1944. aastal Saksa okupatsiooni käigus koos ülejäänud 7000 Ungari juudiga Auschwitzi ja sealt edasi Buchenwaldi. Nii nagu teise kuulsa holokaustist kirjutanud Euroopa kirjaniku, itaallasest Primo Levi puhul, oli sellel kogemusel ka Kertészi loomingule ja kogu elule määrav mõju ning selliselt käsitlevad enamus tema raamatuid, eeskätt koos “Saatusetusega” triloogia moodustavad “Ebaõnnestumine” (1988) ja “Kaddish sündimata lapsele” (1990), inimese vastasseisu maailma brutaalsusega – või nagu põhjendas auhinna määramist Nobeli komitee 2002. aastal: “for writing that upholds the fragile experience of the individual against the barbaric arbitrariness of history”.

Kertészi esimene ja vast tänaseni tuntuim raamat Sorstalanság (eesti k. “Saatusetus”, tlk. Sander Liivak, 2004) jäi 1975. aastal ilmudes praktiliselt tähelepanuta. See on esimeses isikus kirjutatud poolautobiograafiline lugu teismelisest Budapesti poisist, kes juudina koonduslaagritesse saadetakse, kuid keda enamus tema saatusekaaslastest samas juudiks ei pea. Selliselt elab raamatu minategelane Györgi “võõrast saatust” ning vaatleb koonduslaagrite elu justkui distantseeritult – ning olles ühel hetkel taandatud pelgale füsioloogilisele eksistentsile, mis “hingitseb madala võbeleva leegina, ähvardades igal hetkel kustuda” distantseerub Györgi sarnaselt ka omaenda kehast ja elust. Tulemuseks on kiretu ja kirjeldav sissevaade trööstitusse ja hingetusse maailma. Kertész ei kirjelda emotsioone – õudust, hirmu, viha, segadust, lootusetust ja õhkõrna elujanu, kurbust, igatsust või kahetsust – ja ometi, võib-olla just nimelt seetõttu, suudavad tema raamatud kõiki neid tundeid lugejas väga võimsalt esile kutsuda.

Sarnaselt filosoof Theodor Adornole ei arva ka Kertész, nagu oleks Auschwitz olnud lihtsalt üks tume ja barbaarne episood läänemaailma ajaloos – Auschwitz demonstreeris mõlema jaoks möödapääsmatult Euroopa valgustuslike humanistlike ideaalide pankrotti. Kertész on öelnud, et kurjus ei ole eksitus või viga, vaid inimeste ratsionaalsete tegude tulemus. Headus seevastu ei ole mõistuspärane, sellel puudub selgitus.

Ja selliselt ei räägi Kertészi loomingu sügavam allhoovus sugugi mitte ainult natside metsikustest, koonduslaagrite trööstitust ja lootusetust elust või totalitarismi rusuvusest. Nii nagu Solženitsõn, räägib ka Kertész asjadest, mis paraku püsivad aktuaalsetena ka siis, kui fašism ja kommunism on kaugeks ajalooks saanud. Nad küsivad meilt millist hinda oleksime meie nõus maksma selle eest, et elada, milliseid kompromisse me oleksime valmis tegema, milles on meie olemasolemise tuum – ning seega, mis on üldse iga üksiku inimelu väärtus, seistes vastamisi oma ajastu ja ühiskonnaga.

Kommentaarid on suletud.