Esileht > Fotod, Lugemine, Telgitagused, Tõlkimine > Tõlkija töölaud ehk lugemise abilised

Tõlkija töölaud ehk lugemise abilised

12. november, 2009 Kai Aareleid

Tuli kord ühes lõbusas seltskonnas tõlkijatest kolleegidega juttu sellest, kuidas raamatud meie töölaual lahti püsivad. Kuidas hoiame järge ja kuidas oleme läinud kaasa kõiksugu uute lugemise abilistega. Kui oleme.

Igaüks, kellel on tulnud paksu raamatut laua peal pikka aega lahti hoida, teab, et raamatu esi- või tagakaane alla on tarvis sobiva kõrgusega täidet. Ja siis veel tuge, et raamat natuke kaldu seisaks ja tekst paremini näha oleks. Ja raskust, et raamat lahti püsiks. Ja järjeriba. Selgus, et paljud meist on üsna vanamoodsad. Raamatutugedena lähevad laua peal käiku kõigepealt ikka teised raamatud, kuigi sama hästi sobivad kuuldavasti ka vana kirjutusmasin, auguraud, kohvikann või lauatelefon. Ning raskusteks ja järjehoidjateks omakorda: kardinaklambrid, pesupulgad, kivid, kõikvõimalikud kontoritarbed sulepeadest-märkmikest klammerdajate ja liimipurkideni. Õige asja leidmine võtab teinekord päris palju aega.

Meie lauad näevad välja näiteks sellised:

toolaud1laud2

laud3toolaud4

(Suur tänu kallitele sõpradele, kes lubasid piltide vahendusel oma laudadele piiluda. Nad tunnevad ennast ise ära.)

Kui rääkida moodsatest abilistest, siis on olemas näiteks säärased uudsed või mitte nii uudsed leiutised:

Kui lugeda keeltes, mida väga hästi ei oska, siis väsivad kõige rohkem ära käed, sest korralikud sõnaraamatud on kole rasked. Lahendus võib peituda just viimasel pildil olevas sõnaraamatutoes.

Muigugi, niisama lugeda võib ka nii, nagu siin paremal näha:

Kõik, mis elu kergemaks teeb, on ju teretulnud. Ehkki väikesed omaleiutatud veidrused on samuti toredad.

Kui kellelgi on soovitada väärt lugemisabilisi või enda välja mõeldud nippe, andke lahkesti teada. Leiutised on ju kõigile.

  1. Marek Laane
    15. november, 2009 kell 06:25 | #1

    Väga vahva ülevaade. Kopeerin siia oma esimese emotsiooni (paraku piltideta, häbelik nagu ma olen :-) ):

    Samas Varraku raamatublogis oli Kai Aareleiult väga vahva kirjutis tõlkijate, kuidas öeldagi, praktilisest elust, täpsemalt sellest, kuidas on füüsiliselt organiseeritud tõlkimisprotsess tõlkija töölaual: mida kasutada tõlgitava raamatu lahtihoidmiseks, kuidas see raamat või ka sagedamini vaja minevad abimaterjalid asetada ja nii edasi. Kunagi sai ühel Varraku tõlkijate peol samast asjast veidi räägitud, sestap oli nüüd hea seda ka kirjas lugeda :-) Ma ise ei ole küll pea kunagi raamatualust kasutanud, pole nagu vajadust olnud, töötool ja laud, kus tõlgitav raamat asetseb, on just sellise kõrgusevahega, et tuleb vaid pilk vasakul “maas” hoida. Samas kõrval on ka vajaliku keele sõnaraamat alati lahti (tavaliselt inglise, aga mõnikord ka mõne muu keele, kui tuleb ette õnnelik juhus ka mõnest muust keelest tõlkida) ning selle taga veidi vähem, aga siiski sageli ära kuluvad ÕS, võõrsõnade leksikon, maailma kohanimede raamat, Piibel ja Koraan. Mõnikord panen käeulatusse ka mõningaid teisi teatme- või muid teoseid, aga üldiselt ma eelistan pigem toolilt tõusta ja astuda mõned sammud vajaliku riiuli juurde - seda ei saa vahest just eriliseks füüsiliseks koormuseks pidada, aga oma lisa igatunnisele pisikesele puhkepausile ikka annab…

  2. Triin Tael
    15. november, 2009 kell 14:00 | #2

    Kunagi võiks kirjutada ka tõlkijate kutsehaigustest. Need sõnad kirja pannud, keeran kriginal pead ja masseerin parema käe nimeta sõrme, mis viimasel ajal on täiesti tundetuks muutunud.

  3. Marek Laane
    15. november, 2009 kell 18:24 | #3

    Tõlkijate kutsehaigused kardetavasti ei erine kuigi palju teiste inimeste omadest, kes teevad päevast päeva arvutiga tööd - või kui on vanamoelisemaid tõlkijaid, siis nende omadest, kelle põhitööks on kirjutusvahendiga kirjutamine. Ikka samad liigesehaigused, verevarustusprobleemid, ka silmaprobleemid, ja muu selline…

  4. 16. november, 2009 kell 11:22 | #4

    “Kriginal pea keeramisega” tuli mulle meelde, et jälgisin kord, kuidas mu laps natuke maad eemal “töötegemist” mängib: väike taskuarvuti kaviatuuriks, jõllitas ta natuke aega pingsalt vasakule (tühjusesse) ja siis asus raevukalt klahve taguma, kangestus uuesti jne. Ma polnud enne ise tajunud, et mu igapäevased, tundide viisi korduvad liigutused nii monotoonsed on.
    Marekile – tegelikult oli mul plaanis kirjutada laudadest hoopis laiemalt: sellest, et kuigi lõppude lõpuks taandub kõik laual lahti olevale tekstile ja arvutiekraanile, ei ümbritse paljud meist end sugugi ainult nende raamatute või asjadega, mida tööks rangelt tarvis on. Mul on jäänud ka mulje, et nii mõnigi on ikka paganama ebausklik (sh ma ise). Sellesse postitusse need “hämarad” teemad kahjuks ei mahtunud.

Kommentaarid on suletud.