Kirjandus elu ennetamas

14. november, 2009 Marek Tamm
Pierre Bayard, "Demain est écrit" (2005)

Pierre Bayard, "Demain est écrit" (2005)

Siinne postitus sündis kahe lugemisakti ootamatust ristumisest, nimelt lugesin äsja rööpselt kahte raamatut, Pierre Bayard’i “Homne on kirjutatud” (Demain est écrit, 2005) ja Friedebert Tuglase “Valikut proosat”, mille on suure pühendumusega koostanud ja kommenteerinud Jaan Undusk (2009).

Bayard’i teos on tema järjekordne katse vaadata kirjandusele uue nurga alt. Kirjutasin siinsamas mõne aja eest tema viimasest raamatust, mis oli pühendatud “ennetava plagiaadi” teemale. Kõnealuses teoses püüab aga Bayard analüüsida juhtumeid, kus kirjandus ennetab elu, s.t. kirjanik kirjutab oma raamatutes juhtumistest, mida ta ise hiljem enda nahal läbi elab. Ehk nagu Bayard selle ise sõnastab, huvitab teda see, “kuidas tekstid võivad teinekord ammutada autentset inspiratsiooni sündmustest, mis nende kirjutamisele järgnevad” (lk. 82).

Selle kinnituseks toob ta ridamisi veenvaid näiteid maailma kirjandusklassikast: kuidas Rousseau kirjutas kirglikust, ent lootusetust armumisest “Uues Héloïse’is”, mille ta veidi hiljem ise läbi teeb, kuidas Emile Verhaeren ennustas oma luules tõetruult ette omaenda lõppu, kuidas Virginia Woolf kirjutas enesetapust aastaid enne selle ellu viimist, kuidas E. A. Poe kujutas oma noore abikaasa surma enne, kui too tegelikult suri jne. Teose läbivaks teemaks on aga Bayard’il elu ja loomingu vahekord Oscar Wilde’il, mis, nagu ta veenvalt näitab, oli täpselt pöördvõrdelises suhtes: Wilde suutis kogu oma elu tagant ettepoole ennetavalt kirja panna, oma esimesest läbilöögist kuni häbistatud lõpuni. Ja Bayard osutab, et kõik viitab sellele, et Wilde oli olukorrast teadlik, sest juba ühes oma kõige varasematest tekstidest, “Valetamise allakäigus” (1889), andis ta elu ja kirjanduse sellisele vahekorrale teoreetilise seletuse. Selles kahekõnena üles ehitatud tekstis tõdeb Wilde’i alter ego: “Ma tahan lihtsalt osutada üldisele põhimõttele, et elu jäljendab kunsti palju sagedamini, kui kunst jäljendab elu, ning ma olen kindel, et kui sa selle üle tõsiselt järele mõtled, leiad sa, et see on tõsi.” (O. Wilde, “Esseed”, tlk. Krista Kaer, Varrak, 2004, lk. 33).

Friedebert Tuglas, "Valik proosat". Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk (2009)

Friedebert Tuglas, "Valik proosat". Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk (2009)

Bayard’i intrigeerivad mõtted panid mind mõistagi mõtlema eesti kirjandusele: kas leidub eesti kirjanikke, kes on oma teostes ennetanud omaenda elusündmusi. Ja vaevalt olin jõudnud selle küsimuse esitada, kui leidsin sellele vastuse vastsest Tuglase proosavalikust. Nimelt tuletab Jaan Undusk oma kommentaarides meile meelde, et Tuglase loomingu üks olulisi teemasid oli see, kuidas “kunstniku kujutlus ennetab mõnikord elu” (lk. 669). Tuglas sõnastas selle mõtte esimest korda oma “Marginaalias” (nr. 82): “Jah, kas see tõelikkus pole ainult vari mu ammu unistet unistusist? Ma olen palju sellest varem kunsti läbi kannatand, mis alles hiljem mind isiklikult on taband. Kas ei korda ma tihti elun ainult seda, mis kord mõtten olen kogend?” (lk. 422). Pöördudes selle teema juurde tagasi oma Maroko reisikirjas (1930): “Kord ammu panin tähele, et tihti alles hiljem seda elus kogesin, mida juba varem olin mõttekujutuses läbi elanud. Täna näen oma “Taevaste ratsanikkude” Bovat ühes ta ahviga. Ta pikk kahu juus on nööriga kesk päälage seot. Tuul hõljutab selle otsa nagu kiivri jõhvtutti. (…) Just nõnda olin neid kord kujutlenud…” (lk. 448). Kirjanduslikke kajastusi sellest teemast leiame veel novelli “Kuldne rõngas” (1916) lõpust, millele Unduski kommentaar lisab veel ühe vindi: “Jürgens ei jõua novellis oma ema matustele. Täpselt kolmkümmend aastat hiljem, 1946. aasta algul ei jõudnud seda ka Tuglas ise. “Siiani ei oska ma enesele seletada, miks Tuglas oma ema matma ei tulnud,” meenutab tema abikaasa Elo. Kas ennetasid uned siingi tõelust?”.

Jah, kirjanduse teed on äraarvamatud.

  1. 14. november, 2009 kell 19:21 | #1

    Mhm.

    “Oh, mu sõber! Mul on hoopis teised arusaamad tegelikkusest ja realismist kui meie realistidel ja kriitikutel. Minu idealism on nende omast reaalsem. Issand! Kui sõnaselgelt rääkida sellest, mida meie, venelased, oleme kõik meie vaimse arengu viimase 10 aasta jooksul läbi elanud — siis on realistidel kohe kisa lahti, et see on fantaasia, kusjuures see on ehtne, tõeline realism! [...] Nende realismiga ei seleta ära sajandikkugi reaalsetest, tegelikult aset leidnud faktidest. Meie aga oleme oma idealismiga isegi fakte ennustanud. On sedagi ette tulnud.”
    Dostojevski A. N. Maikovile, 1868

    Väikse eristuse peab vist ka tegema st kas tegu on loovuse või teaduslikusarnase ennustatavusega. (kui palju oskas Dostojevski lugeda inimese hinge ja teha sealt järeldusi-ennustusi ja kuivõrd hakkasid inimesed Freudi teooria järgi haigeks jääma :))

    Paul Austeri teema ka väga, eks.
    (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=195:postmodernisti-hirmud&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3194)

  2. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    16. november, 2009 kell 13:40 | #2

    Samast asjast räägib ka Leonid Stolovitši artikkel “Kunsti prognostiline toime” Looming 1982, nr 4, lk 514 — 521.

Kommentaarid on suletud.