Esileht > Kirjanik, Uudisteos > Pérez-Reverte tüsenevad raamatud

Pérez-Reverte tüsenevad raamatud

14. november, 2009 Kai Aareleid

Hispaania kirjanik Arturo Pérez-Reverte, kes on oma viljaka loometee jooksul avaldanud ka meeldivalt keskmise mahuga või suisa õblukesi teoseid, astub oma uue romaaniga selgelt paksude raamatute radadele: 2010. aasta märtsis ilmuv “Asedio” (“Piiramine”) saab olema enam kui 700-leheküljeline tellis, millele kirjaniku seni mahukaimad romaanid, näiteks “La reina del sur” (“Lõuna kuninganna”) ja “La piel del tambor” (“Trumminahk”, inglise keeles lugejatele enam tuntud kui “The Seville Communion”) tervelt paarisaja leheküljega alla jäävad.

Selge see, maht on viimane asi, mida uue raamatu puhul kommenteerima peaks. Leheküljekalkulaator on lihtsalt üks tõlkijate (ja kirjastajate) amatihaigusi ja kui tegu on veel ilmumata ja veel lugemata raamatuga (või sellisega, millest on maitstud vaid katkendeid), on see paraku üks esimesi käegakatsutavaid asju, mille kohta on midagi kosta.

Arturo Pérez-Reverte (1951)

Hoopis huvitavam aga on see, et ka Pérez-Reverte ise peab uue romaani mahtu tähendusrikkaks, õigupoolest lahutamatuks selle sisulisest ülesehitusest. Vähemaga ei tulnud lihtsalt välja. Ajalehele El País antud usutluses nimetab kirjanik “Piiramist” oma keerukaima “arhitektuuriga” romaaniks, iselaadseks püüdeks naasta oma vanade romaanide juurde kahekümne aasta võrra rikkamate kogemustega.

“See ei ole romaan ajaloost ega ka iseseisvussõjast. Tegevus toimub küll [1811 ja 1812 aastal] prantslaste poolt piiratud Cádizis, ent ennekõike räägib romaan sellest, kuidas ristuvad paljude isemoodi lugudega inimeste elud ning sellest, kuidas toonased tõekspidamised ning vastasseisud haakuvad otseselt tänase päevaga. /…/ Sõda, konstitutsiooni vastuvõtmine, kogu ajaloo-osa on ainult taust, mitte eesmärk…,” selgitab autor ise. Sõnad, sõnad, liialt palju suuri sõnu, võiks ju tüdinult ohata, ent Pérez-Reverte suudab oma teostest ikka rääkida nii, et see nakatab või siis vähemasti äratab huvi.

Mõnes mõttes on ilmselt oodata läbi ja lõhki perezrevertelikku lugu, kus on oma kriminaalne, teaduslik, luure- ja armuintriig, ning kus jagub ruumi nii meristele kui ka maistele seiklustele. Ainult nii üldsõnalisest ongi autor sellest siiani rääkinud. Kuna Pérez-Reverte on nii ilu- kui ka ajakirjanikuna (ehk ühe tema raamatu pealkirja parafraseerides: nii lahingute kui ka tegelikkuse maalijana) harva pettumusi valmistanud, loodan ma väga, et “Piiramine” suudab ka tegelikult ühendada endas autori varasemate kirjutiste parimaid külgi. Peetagu siis paremate külgedena silmas tema terava sulega kirjutatud kolumne ajakirjas XLSemanal, intelligentseid põnevikke “Dumas’ klubi” stiilis või hoopis oskust joonistada suure ajaloo foonile üksikute inimeste väikesi lugusid, millest omakorda kasvab universaalne üldistus inimloomuse või juhuse keerdkäikude kohta (meenutan siin värskeimate näidetena 2007. aastal ilmunud romaani “Un día de cólera” (“Päev täis raevu”) ja tänavu kevadel trükivalgust näinud miniatuur-jutustust “Ojos azules” (“Sinine silmapaar”) – esimeses kulub autoril selleks umbes nelisada, teises kõigest nelikümmend lehekülge. Mis toob meid tagasi sinna, kus me juba olime: maht ei tohiks lugeda.

Pérez-Reverte juttu on uue romaani valmides sugenenud igavikuline toon. “Minu aeg kirjanikuna on piiratud,” ütleb ta. “Võimalik, et mulle on jäänud vaid kümme, kõige rohkem viisteist aastat jutustamisjõudu, mis tähendab veel viit kuni seitset romaani, kui mu elupäevad enne ei lõpe. Nii et tuleb hoolega valida, mida võtta, mida jätta.” On kirjanikke, kelle suust selline ülestunnistus ei kõla sugugi paatoslikult, kirjanikke, kel pole vajadust tõmmata endale sel viisil tähelepanu, mida neil on niigi.

Algab too uus raamat aga nõnda:

“Kuueteistkümnenda hoobi juures kaotab laua külge seotud mees teadvuse.”

Alguslausena ehk keskpärane, aga näiteks Twitteri kirjanduse reeglite järgi päris paljuütlev. Ning teades kuulsa cartagenalase kiindumust alguslausetesse, on see ilmselt põhjalikult läbi kaalutud.

Kommentaarid on suletud.