Esileht > Eesti kirjandus, Kirjanik > Veel kirjanduse ettenägemisvõimest

Veel kirjanduse ettenägemisvõimest

15. november, 2009 Vana kaasautor

Tahtsin õieti kirjutada vaid kommentaari Mareki jutule, aga see kommentaar tuli nii pikk, et avaldan ta omaette loona.

Sest kirjanduse ettenägemisvõime on tõesti intrigeeriv teema ja muidugi lõpuni lahendamatu. Teatav tulevaste sündmuste või olukordade aimamise võime on inimeste seas ju olemas ja pole lõpuks nii haruldane. See on nii, nagu oleksid need sündmused ja olukorrad juba praegustes, ainult me normaalselt neid ei näe neid praeguste alt. Seda kõrvalpilgulist, poolhajameelset hetke, kui näeme, nimetatakse vahel intuitsiooniks.

Üldse tuleb aga neisse ettenägemistesse suhtuda äärmise ettevaatusega ja pigem mitte hakata neist mingeid järeldusi tegema. Sest loomulikult me ei tea, mida me ette näeme ja mida mitte.

Kirjanik võib olla kirjutades mõneti ebatavalises, väga süvenenud seisundis, n.-ö. endast väljas, ja see, mis kirja saab, pole kunagi täpselt see, mis ta mõtles panna. Natuke on see, kes kirjutab, alati “teine”. Ja nõnda võib kirjutusse juhtuda igasugu tarkusevälgatusi, mis ei kõnele tingimata kirjutaja erilisest tarkusest – pigem kirjutamise. Mõned neist tarkusesähvatustest võivad juhtuda (rõhutan: juhtuda) olema ka ettenägeliku iseloomuga. Kuid autorite teadlikud prohvetiseeringud on enamasti maotud ja eksitavad.

Siis veel muidugi see, et paljud “ettekuulutused”, nagu kirjaniku enesetapp pärast seda kui ta on kirjutanud enesetapust või õnnetu armumine, kui ta on sellest kirjutanud – pole õieti mingid ettenägemised, pigem võivad need olla enese ja oma kalduvuste tahtmatud läbinägemised.

Ja veel ka see, et kirjapandut me märkame edaspidi. Nagu see Tuglase ahv Marokos. Ta poleks seda näinud, kui ta poleks sellest kirjutanud. Ja ometi…

Sest ega me lõpuks ometi ei tea. Mul endal on vähemalt üks selline kirjutatu kummalise täidemineku kogemus, ja ega minagi tea, kas see polnud lihtsalt see, et märkasin midagi, mida muidu poleks märganud, nagu Tuglas oma ahvi, või miski, mida ma “märkasin” enne selle toimumist.

See oli mõneti kõrvaline seik (ja minu arust need ettenägemised puudutavadki pigem kõrvalisi seikasid – nii et nende “sõnum” meile pole õieti mitte see, et me võime tulevikku ette näha, vaid pigem see, et kuigi me ei või, pole maailm ometi päris üheplaaniline ja et aeg-ajalt näeme vilksamisi ka seda teist, ajatut plaani) – niisiis see oli kõrvaline seik “Piiririigis”.

Seal on tegelane nimega Franz ja sellel tegelasel oli “prototüüp”, kuigi see oli lihtsalt keegi, kellelt ma laenasin mõned Franzi välised atribuudid ja sotsiaalse staatuse (kelleltki teiselt võttes jälle muud). Või õieti sain teda nähes taolise tegelase idee. Sealjuures, tuleb kohe öelda, ei teinud ta peaaegu midagi sellist ja temaga ei juhtunud peaaegu midagi sellist, mis juhtus raamatus Franziga. Prototüüpidest on küll võimalik tuletada tegelasi, kuid tegelastest ei saa kunagi tuletada ega otsustada midagi, ma rõhutan, mitte midagi prototüüpide, reaalsete inimeste kohta, kellel on elus olnud ebaõnne kirjanikuga kokku puutuda…

Ühesõnaga, temaga ei juhtunud peaaegu midagi taolist kui juhutus Franziga. Ja lõpuks tõesti mitte midagi. Sest see, mis juhtus, ei juhtunud mitte temaga, vaid minuga. Nimelt loeb “Piiririigi” minategelane Franzi (kelle ta ise enda väitel on tapnud - kuigi pole veel kuuldud, et ükskõik kui suur annus homöopaatilisi südametilku kedagi tappa võiks) surmasõnumit ajalehest. Ja kõigist ebatõenäolisusest hoolimata lugesin ma tõesti (kuigi ka mina pole kuidagi samastatav tolle minategelasega) selle proto- või ideetüübi, selle tõesti elanud ja juhtumisi kohatud inimese surmasõnumit ajalehest – kui raamatu kirjutamisest polnud möödas veel aastatki.

Kirjutades ma ei teadnud, et see inimene, keda ma pealegi vaevalt tundsin, haige on. Aga ta oli vist siis juba parandamatult haige ja ta suri ja sellest ma lugesin ajalehest, kuigi ta polnud mingi kuulsus. Aga ma töötasin sel hetkel veel Välisministeeriumis ja mu lauale toodi ikka pakkide kaupa nädal või paar vanu Le Monde‘e. Aga ma ei lugenud neist kunagi nekrolooge ega surmakuulutusi. Ja tema surmale oli pühendatud tõesti vaid väike artiklike kuskil nurgas. Aga ometi ma märkasin seda. Ja nii ma saingi ajalehest teada, et ta on surnud.

Tõnu Õnnepalu

Categories: Eesti kirjandus, Kirjanik Tags:
  1. andry
    15. november, 2009 kell 22:53 | #1

    Vabandan, et nii magusale teemale ei viitsi hetkel tõsiselt kaasa mõelda. Natuke siiski.

    Saatus ja selle ettenägemine väljamõeldud maailma looja poolt.

    Paljud lood tulevad meelde: Puskini “Laul vürst Olegist” näiteks. Kus vürst Oleg läheb sõtta, palub omale saatust ennustada, talle öeldakse, et ta hukkub oma lemmikratsu tõttu, ta laseb oma ratsu tappa, läheb sõtta, tuleb tervena tagasi, on loo unustanud, läheb palju aega, ta läheb jahile, satub mingile kolbale, talle meenub, see on ta lemmikratsu kolp, kelle ta lasi hukata, kuna uskus ennustamist.

    Ta kahetseb oma kergeusklikkust ja ustava sõbra surma, sirutab käe kolba juurde, kolbast sähvab välja mürkmadu ja …

    Veel meenub Carl Gustav Jung ja tema sünkretism. Kas selle alla ei saa neid näiteid nihutada?

    Mh?

  2. Alo Lõhmus
    17. november, 2009 kell 15:30 | #2

    Eesti keeles on see vist sünkronism. Jung uskus, et alateadvus on oma süvatasandil mingil moel seotud mateeria süvatasandiga (atomaarse struktuuriga) ning need mõjutavad vastastikku teineteist. Ta pani korduvalt tähele, et kui inimese alateadvuses aktiveerub mõni arhetüüp ning saadab unenägudesse oma sümboolikat, siis juhtub selle inimese ärkvel-elus sageli mõni unenäoga samatähenduslik sündmus, mida ei ole kuidagi võimalik põhjuslikult seletada. Ja teisipidi: alateadvusse jõuab mingil moel informatsiooni “väljast”. Informatsioon, mida inimene teada ei saanud, on korraga esitatud tema unenäos.

    Kirjaniku looming lähtub kahtlemata suurel määral tema teadvustamatusest. Kui Jungi uskuda, siis võib see järelikult ka esile kutsuda vastavaid sündmusi kirjaniku elus.

    Sünkronismi näiteks on aga seegi, et ma viimastel nädalatel just loen põhjalikumalt Jungi ning olen mõnest aspektist tema töödes, sh sünkronismi-ideest üsna vapustatud. Ja üle tüki aja seda blogi vaadates kohtasin siin selleteemalist arutelu :)

Kommentaarid on suletud.