Esileht > Kirjanik, Kriitika, Uudisteos > Aeg vananeb ruttu

Aeg vananeb ruttu

18. november, 2009 Vana kaasautor
Antonio Tabucchi, "Il tempo invecchia in fretta" (2009)

Antonio Tabucchi, "Il tempo invecchia in fretta" (2009)

Tõenäoliselt oleks ma Antonio Tabucchi juttudega kuu või paar viivitanud, aga et mulle põgusa tutvumise käigus hakkas silma too botaanikaaia sillutisele püsistatud tuulteroos seal kusagil lõunamaalinnas, siis otsustasin ma „Il tempo invecchia in fretta” (Feltrinelli, juuni 2009) läbi lugeda, aimates juba ette, et raamat, milles mainitakse tuulteroosi, mind ükskõikseks kindlasti ei jäta – ammugi veel raamat, kus tuuled on inimelu saatjad. Tuulteroos oma keeleliste vastete rikkusega on mind alati tõmmanud. Tuul ei tähenda ju üksnes suunda, puhumiskaart. Tuulte iseloom sõltub aastaajast, paikkonnast… Kaar võib olla sama, tuul aga näolt ja toimelt sootuks teine. Antiikautorid aistisid tuuli teraselt, tuul oli elutähtis, praegu kipuvad tuuled puhuma põhiilmakaartest.

Tabucchi juttudes tingib tuul äkilisi meeleolumuutusi, tuul mängitab näilist, paneb proovile ehtsuse, tuul mõjutab enesehinnangut, täpsustab sisemisi näite. Jahe vihur, mis lämbel juunilõpu pühapäeval keerutab Berliini välikohvikus paberiprahti, lööb omal ajal Bertolt Brechti järel nuhkinud Stasi agendi enesetunde päris mitme pügala võrra allapoole. Sest tuul kannab mälestusi, tuulel on ennistav jõud. Teadmata kust saabunud iilist piisab, et Suurtesse Struktuuridesse kuulunud mehe hillitsetud tundeelu skaalal kihvataks pahameel, enesepõlgus, -haletsus.

Tuul võib olla hoiatus, võib olla ärgitaja. Hotelliterrassile uhkav niiske tuulelõõts õhutaks kui rääkima (Festival), ning filmifestivalil osalev advokaat pajatabki, kuidas Poola juhtivrežissööri juuresolek pööras pea peale kohtutsirkuse kätteõpitud numbrid. Ning vahel jätab vaibunud briis maha selgenenud öö - jutustamiseks ideaalse. Samas on ka öid, kuhu rääkimata lugu neeldub jäädavalt. Tuulte hulgast leiab vajaliku võrdluse ka tohter, kel mureks patsiendi tervis: elupäevad vääras asendis istunud kirjaniku selgroog on kui edelatuule võimuses meri, mida ei suudaks vinklisse ajada ükski meditsiin. Toosama kirjanik saadab öö mööda sureva tädi voodiveerel, kelle hääl on tuulesahinat meenutav sosin.

Antonio Tabucchi

Antonio Tabucchi

Tabucchi juttude tegelaskond käib tundeavaldustega säästlikult ringi. Naermist-nutmist tuleb harva ette. Nutt kostab kas nuuksatusena või minevikust. Agent Karl tunnistab, et nuttis siis, kui ta tähelepanu objekt Brecht suri südamerabandusse. Ka näoväljendus on Tabucchi tegelastel, noil looga võrreldes rangelt teisejärgulistel suurustel, viimseni vaoshoitud. Naeratustega sedavõrd kokkuhoidlikke jutte annab otsida! Isegi noorus naeratab vaid loetud arv kordi. Tütarlaps, kes vestleb vaesestatud uraanist kiiritada saanud rahusõdalasega (Pilved), naeratab korra. Teisal ilmub raskelt haige tüdruku näole naeratus, kui põetaja sõidutab teda ratastoolis. Vanadusele aga on naeratus suisa vastunäidustatud. Kui see sünnib, on tegu kas peegeldusega minevikust (naeratus, mis annab tädi muserdatud näole noorusaegse ilu), pöördumatu mälukahjustusega (Bucarest ei ole põrmugi muutunud) või väljenduse seisukohalt mittetoimiva, väsinud naeratusega.

On olukordi, kus väljendus põhjustab liigset resonantsi, resonants takerdumist. Et sõna ei takerduks, tuleb keelele panna sordiin, siis sööbib sõna mõtteterana, laskub kui läbipaistev sond aja raskuse alla surutud kihtidesse, jõuab mälu enneminevikku, korristeni, mida keegi ei kaeva läbi omal jõul. Üldjuhul läheb vaja kellegi teise, eakama abi, sõna, meenutust; erandkorras võib abiks olla laul (Yo me enamoré del aire), püüdmatu helisev õhk, elu enda võtmemotiiv.

On tegelasi, kel pole päriteed enam kauaks. Aga enne, kui lõpeb tee, mille lõpus on raudvärav, vaatab mõni neist kõrgele – Horvaatia rannal eluvõitlust pidav rahusõdalane ennustab pilvede kuju põhjal tulevikku, harrastab kunsti, kus vorm ongi sisu –, mõni teine jälle kõrgelt: botaanikaaia vaateplatvormilt, pilvelõhkuja aknast, kõrghoone terrassilt – avamerele, suurlinnale. Ja kes Idas on sündinud, selle vaatevälja randib Ida.

Mailis Põld

Kommentaarid on suletud.