Esileht > Kirjastamine, Telgitagused, Uudisteos > Kuidas ära öelda käsikirjast?

Kuidas ära öelda käsikirjast?

24. november, 2009 Marek Tamm
Camilien Roy, "L'art de refuser un roman" (2007)

Camilien Roy, "L'art de refuser un roman" (2007)

Üks kirjastajaameti ebameeldivamaid külgi on kohustus saata pidevalt erinevatele inimestele äraütlemiskirju. Eestis on neid laias laastus kahte tüüpi: äraütlemised, mis tuleb saata autoritele/tõlkijatele, kes on kirjastusse läkitanud oma käsikirja või projekti; ja need, mis tuleb saata väliskirjastustele või agentidele, kes on eestindamiseks edastanud mõne ilmunud või alles ilmumisel raamatu. Viimased kirjad on kindlasti enamuses, sest tõlkimiseks saadetud raamatuid on üksjagu rohkem kui laekuvaid käsikirju.

Mulle on need äraütlemiskirjad alati piinu valmistanud, mistõttu olen nende kirjutamise tihti teistele delegeerinud… (Ei, mitte süümepiinu, pigem stilistilisi: kuidas leida õigeid sõnu, et mitte rikkuda suhteid agendiga või asjatult traumeerida algajat autorit.)

Ja seetõttu pälvis kohe esimesel hetkel mu tähelepanu ühe Kanada kirjaniku hiljutine raamat, mis kannab pealkirja “Romaanist keeldumise kunst” (L’art de refuser un roman, 2007). (Iroonia on muidugi selles, et ka nimetatud teose saatis kirjastusse üks heauskne agent, kellele tuleb nüüd peatselt viisakas äraütlemiskiri saata, rõhutades raamatu sisulisi väärtusi, ent sobimatust meie turule, tõlkeraskusi jms.)

Raamatu autor, Camilien Roy, lähtub tõenäoliselt isiklikest kogemustest (vähemalt nii ta sissejuhatuses väidab, isegi kui naljaga pooleks), nagu neid on igal algajal kirjanikul. Oma frustratsiooni, mida ta on erinevaid äraütlemiskirju lugedes kogunud, on ta aga otsustanud vormistada kirjanduslikuks ettevõtmiseks. Raamat on hommage Raymond Queneau “Stiiliharjutustele”, koosnedes 99 erinevas võtmes kirjutatud äraütlemiskirjast algajale autorile. Mitmed neist on tõesti nii elulised kui ka vaimukad, ulatudes žanriliselt haikust ja telegrammist näidendi või psühhoanalüütilise analüüsi vormis kirjutatud kirjadeni. Et teosest veidi aimu anda, siis tõlgin siin mõne ilmeka näite, eelistades lühivorme või piirdudes ainult katkendiga.

Agressiivne
Ei no, mis käki te olete meile saatnud? Tahate meie üle naerda või? On see mingi nali või? Kas te arvate tõesti, et ma anname mingi sellise jama välja? Mul on kahju, kuid meie kolleegiumi otsus on lõplik ja üksmeelne: käsikiri on tagasilükatud.
(…)

Napp
Lgp. hr.,
Lugesime. Ei meeldinud. Kahju, ent vastus on eitav.

Sarkastiline
Lgp. hr.,
Meil on ülimalt hea meel, et te meid oma tulevase kirjastajana välja valisite. Suudame end vaid vaevu vaos hoida, et jagada teiega oma muljeid. Kui teie käsikirja kvaliteediga suudab võistelda vaid lugupidamine, mida te meie kirjastuse vastu tunnete, siis on mul raske ette kujutada, kuidas te võiksite suhtuda nendesse, keda te põlgate. Tõepoolest, ei maksa olla tagasihoidlik. Niipea, kui te olete millegi uuega jälle maha saanud, siis saatke see kohe meile. Meie kolleegium ei jõua ära oodata, millal ta saaks uuesti süveneda teie “šedöövrisse”. Loodame, et järgmine kord üllatate meid mõne lõputu saagaga. Või veelgi parem, kirjutage järg “Kadunud aja otsinguile”! Pikendage meie naudingut, rõõmustage meid. Sisustage meie tööpäevi mitmeks kuuks. Ja taeva pärast, ärge pöörake mingit tähelepanu keelele. Vigane õigekiri, vale grammatika, konarlik lause – ärge üldse muretsege, jätke see kõik meie hooleks. Miks mitte? Meie korrektor kurnaks vaimustusega oma silmi, ta saaks sellest tööst hinnalisi kogemusi!
(…)

Lobisev
Armas härra,
Lugesime suure huviga teie käsikirja, mille te saatsite meile avaldamiseks.
Kahjuks bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla.
Meie siiras bla bla bla bla bla bla bla bla bla bla

Bürokraatlik
Lgp. hr.,
Täname teid, et valmistasite selle käsikirja ja saatsite meile tutvumiseks. Käesolevas teavitame teid meie hindamistulemusest. Edastatav hinnang ei toeta käsikirja avaldamist. Kui te pole selle otsusega rahul, siis on teil võimalik valida nelja variandi vahel.
1. Te võite taotleda (kirjalikult) koopiat hindamisaruandest.
2. Te võite taotleda (kirjalikult) uut hindamist. Peate arvestama kuue kuni kaheksa kuu pikkuse ootamisajaga.
3. Te võite kontakteeruda (ikka kirjalikult) mõne meie käsikirjade hindamiskomitee liikmega, et taotleda kohtumist.
4. Te võite protesteerida selle otsuse vastu. Selleks tuleb teil täita 11-leheküljeline blankett, mille me saadame teile kohe, kui oleme teilt saanud vastavasisulise kirjaliku taotluse.
(…)

Sõbramehelik
Sain su teksti kätte (see vast ei sega, et ma sind sinatan? Kirjameeste vahel võib sellist familiaarsust lubada). Käisin su käsikirja kolleegiumis välja. Pean kohe tunnistama, et heakskiitu see ei saanud. Sa pole ju liiga pettunud?
Kuule, see pole ju veel mingi maailma lõpp. Sa oled noor, see on su esimene käsikiri, see on täitsa normaalne. Loodan, et see väike äraütlemine ei riku su tuju ega kärbi su tiibu. Ma tean, see pole kerge, eriti esimesel korral on see paras hoop. Kuid vähemalt ei pidanud sa ootama mitu kuud. Meie pool käivad need asjad kähku. Me ei lase autoritel kuid pimeduses kobada.
(…)

Vastuokslik
Lgp. härra/proua,

Lugesin teie käsikirja algusest lõpuni. Hüva, see oli kujundlikult öeldud. Ma pigem vaatasin siit ja sealt, et tabada olulist. Tunnistan, et tervikuna on romaan õnnestunud. Kuid mitmes kohas on see ausalt öeldes (vabandage mu otsekohesust) täiesti saamatu. Ent intriig on hästi välja joonistatud, isegi kui mitu peatükki jäid mulle kahjuks segaseks ja ebaveenvaks. Teil on õnnestunud kirjutada mahukas romaan. On kahetsusväärne, et tänapäeval on moes lühidus. Et romaani kärpida, võiksite ohverdada mõned teisejärgulised tegelased. Isegi kui üks teie tugevaid külgi on vaid mõne joonega anda elu tegelastele, kelle te ellu olete kutsunud. Ei, tõesti, kui ma hästi järele mõtlen, siis ärge muutke käsikirjas ühtegi koma. Sellega te võite rikkuda romaani rütmi ja kahjustada selle ülesehitust. Isegi kui (te ei pruugi seda teada) mitmed suured kirjanikud lõikavad, kärbivad, lühendavad terveid lõike, kui mitte lehekülgi, oma avaldamata käsikirjades.
Ei, tõesti, kui ma hästi järele mõtlen, siis ei ole meil kahjuks võimalik teie romaani avaldada. Kuid ärge laske ennast heidutada. Kui teil on teisi projekte, siis ärge kõhelge neid meile saatmast. Me oleme küll kohutavalt hõivatud ja avaldame haruharva uusi autoreid, ent kunagi ei või teada.

  1. Liisi
    24. november, 2009 kell 17:00 | #1

    Kusjuures, mina ostaksin sellist raamatut :) Tõlkeraskused mõistagi arusaadavad.

  2. 24. november, 2009 kell 18:19 | #2

    Jah, kõlab huvitavalt kyll. Ehk võiks sedasorti raamatud mõnele teisele (vaenulikule?) kirjastusele edasi saata?

  3. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    24. november, 2009 kell 20:11 | #3

    Olin just kavandamas sissekannet selle kohta, milline võiks olla toimetaja põrgu: kõik need tagasilükatud autorid, kes tulevad seal sinult aru pärima. Ja veel hullem, kõik need — ja keda võib olla rohkemgi — kes ongi jäänud vastuseta. Nüüd võttis hoopis Marek selle teema üles. Mis äraütlemiskirjadesse puutub, siis mu meelest on sellel žanril kaks nõuet: 1) süüdistada selles, et teos ei meeldi, iseennast, mitte autorit ja tema teost; 2) ja kirjutada sellegipoolest nii, et autor ei teeks kohe uut katset oma kraami saata.

  4. 25. november, 2009 kell 02:02 | #4

    Ma sooviksin seda sarkastilist saada. Ma ise eelistan ka halbade asjade ütlemiseks sarkasmi, sest sellest on võimalik mitut moodi aru saada.

    Aa, kas oleks võimalik mingi siuke postitus, kus on mingi nimekiri, et mis võib algajal kirjanikul viltu minna ja millised vead on andestavad? Ja et milline käsikiri peaks olema, et kõlbaks. Mõned põhipunktid. Koolis kirjandit õpetati kirjutama, aga raamatukirjutamist ei õpetatud.

  5. 25. november, 2009 kell 12:38 | #5

    See oleks raamat, mille kindlasti ostaksin! Võtke ikka uuesti kaalumisele…

  6. 26. november, 2009 kell 01:34 | #6

    Üks link Manjanale: http://raamatupalat.blogspot.com/2009/03/enne-kui-kirjutad-soovitusi-uuele.html (see on Tänapäeva blogi sissekanne sellest, kuidas pöörduda oma käsikirjaga kirjastusse; kindlasti mitte ammendav, ent alustuseks piisav.)

  7. 26. november, 2009 kell 13:17 | #7

    Vaesed kirjamehed, vaesed kirjastajad ja vaene 21. sajand, kus kunstnik-kirjanik on ikka veel ülimalt veidral meistri positsioonil, hoolimata sellest, et esialgu peaks nagu käsitööline kah olema. Minu meelest tuleks ikkagi enne põhilised käsitööoskused selgeks saada enne kui hiigelpikka romaani kokku kirjutada. Õnneks-kahjuks olen ma ka selle nn romaanikirjutamisega (mitte kirjastamisega!) kokku puutunud, õnneks-kahjuks on mul mõned sõbrad, kes lugeda oskavad ja kritiseerida ka ja õnneks-kahjuks on mul ka mingisugune hull haridus, mis näitab, kui ma väga halvasti kirjutan. Minu meelest võiks enam-vähem igal ühel selline pagas olla, kus ta tajub, et tema selja taga on palju väärikaid ja suudab seetõttu ka mõelda sellele et, kas ta suudab seda teatepulka ikka ise piisava väärikusega edasi kanda.

    (ja kui väärikust ei ole, siis vähemalt seda kirjanduslikku sarmi võiks tal olla :D Igal juhul vähekegi lugemust)

  8. 27. november, 2009 kell 13:36 | #8

    Kes pole juhtunud, siis kindlasti tasub Umberto Eco “Minipäevikust” lugeda toredat lugu pealkirjaga “Kahjuks peame ära ütlema (eksperdiaruanded kirjastusele)”. Näiteks kommentaar Sade’i “Justine’ile” näeb välja sedamoodi:

    Kuna käsikiri oli tolle pataka hulgas, mille pidin nädalaga läbi vaatama, siis ma seda tervikuna tõtt-öelda ei lugenudki. Lõin ta kolm korda huupi lahti ning teate isegi, et kogenud pilgule käib see tuhande ette.
    Esimesel korral hakkas mulle niisiis silma laviinijagu lehekülgi loodusfilosoofiat, kus lahati armutut olelusvõitlust, taimede eostumist ja loomaliikide vaheldumist. Teisel korral leidsin vähemalt viisteist lehekülge naudingu, meelte, kujutlusvõime ja muu seesuguse teemal. Kolmandal korral aga oma kakskümmend lehekülge mehe-naise allutamissuhetest maailma eri paigus… Minu meelest aitab. Ega me filosoofilist 166 teost otsinud, lugejaskond tahab tänapäeval seksi, seksi ja veel kord seksi. Ja kõikvõimalikes kastmetes. Tasuks jätkata „Kavaler Faublas’ armulugudega” alustatud suunda. Filosoofiaraamatud
    jätkem palun Laterzale.

Kommentaarid on suletud.