Esileht > Kirjastamine, Telgitagused > Kuidas kirjutada kirjastajale?

Kuidas kirjutada kirjastajale?

26. november, 2009 Marek Tamm
Pierre Leroux, "Cher éditeur" (2004)

Pierre Leroux, "Cher éditeur" (2004)

Viimane sissekanne tõi mulle meelde ühe teise teemakohase teose, mille leidsin sel sügisel juhuslikult ühe Pariisi bukinisti riiulist. Autori nimi – Pierre Leroux – ei öelnud mulle midagi, ent raamatu teema – kirjad kirjastajale – pälvis kohe mu huvi. Niisiis pistsin teose kaenlasse ja lugesin kodus läbi.

Leroux’ romaan “Armas kirjastaja” (Cher éditeur, 2004) koosneb kahekümnest erineva autori kirjast ühele ja samale kirjastajale ning viimase ühisest vastusest neile. Sisult on see niisiis samalaadne stiiliharjutus, nagu viimati jutuks olnud Camilien Roy’ raamat, ent adressaat ja adressant on vahetuses: sedapuhku püüavad algajad autorid kirjastajale kaela määrida oma romaanikäsikirja. Tulemuseks on lõbus pillerkaar kõikvõimalikke veidraid tüüpe ja karaktereid, kelle läkitused moodustavad kokku päris vaimuka sissevaate kirjastamise köögipoolde.

Erinevalt Roy’ kirjadest on Leroux’ omad mitu lehekülge pikad, nii et täies ulatuses ei saa ma neid siin maitseprooviks tõlkida. Kuid eestindasin siiski nelja kirja algusotsa, et huviline saaks soovi korral sisust veidi aimu. Neile, kellele meeldisid eelmised kirjastuse äraütlemiskirjad, meeldivad väga tõenäoliselt ka need autorite pöördumised kirjastaja poole.

13. veebruar 1996

Armas kirjastaja,

Veri, mille te leiate selle käsikirja lehekülgedelt, on minu oma.
Kui sageli te olete oma kirjastajakarjääri jooksul saanud käsikirja, mis on immutatud autori verega? Paljud on ennast tõenäoliselt tapnud teile kirjutades - või saades teilt veidi hoolimatu vastuse -, kuid väga vähesed, võin kihla vedada, on oma surmast teinud sellise etenduse, et pole pelgalt pannud verega kirja oma viimase käsikirja, vaid saatnud selle teile täiesti värskena, veel soojalt.
Mul on kõik läbimõeldud. Kui ma olen kirjutanud romaani viimase rea, kutsun ma takso, mis toob ümbrikus käsikirja teile. Telefonikõne ja takso saabumise vahele jääb täpselt seitse minutit. Olen seda kakskümmend korda järele proovinud. Sellel kellaajal on alati mõni takso ootel. Kuid ma ei vali kõige lähemat takso. Mul on vaja neid seitset minutit tegutsemiseks.
(…)

14. veebruar 1996

Armas kirjastaja,

Kirjutan teile, et teid tänada minu romaani “Kivine tee” avaldamise eest möödunud aasta septembris. Teil oleks võinud jätkuda suuremeelsust mindki sellest teavitada; puudus vähe, et ma polekski ilmumisest teada saanud…
Mõistagi, ärilistel kaalutlustel, mis pälvivad vaid minu lugupidamist, olete te avaldanud mu romaani akadeemik Charles de Fronsaci nime all. Ärge arvake sugugi, et ma olen solvunud. Kui esimene üllatushoog oli möödas, tundsin ma ennast suisa meelitatuna, et sellise suurusjärgu kirjanik oli nõus loovutama oma nime mu tagasihoidlikule romaanile. (…)
Samasuguse taktikalise kavaluse ajel olete te ära muutnud mu teose pealkirja. “Jumala vastus” – milline vaimustav pealkiri! Kogu mu romaani saab nende kahe sõnaga kokku võtta. Mitte keegi teine poleks suutnud tabavamalt ja löövamalt kinni püüda teose tõelise tuuma. Kui vähesed teavad, milline suur roll on andekal kirjastajal ühe raamatu saatuses! (…)
Käsikirja jõuline mugandamine (kas sellega tegeles tõesti härra de Fronsac või piirdus tema kõigest oma nime loovutamisega?) esmapilgul siiski häiris mind pisut. Kas oli tõesti vaja viia romaani tegevus üle Provence’i? Kas selline “prantsusepärastamine” on tõesti vajalik, et lihtsameelset lugejat püüda? (…)
Mõneti õudsest romaanist olete te teinud bukoolilise teose. Ma küll lepin sellise metamorfoosiga, ent loodan siiski, et tulevikus peetakse ka minuga veidi aru. (…)

19. veebruar 2004

Armas kirjastaja,

Ma olen maailma kõige kiirem kirjanik. See on üsna väsitav. Ma tean, et leidub autoreid, kes munevad mitu aastat ühe romaani kallal. Naeruväärne! Ma võin napilt kolme tunniga valmis kirjutada “Vennad Karamazovid”, lisades neile veel väikesed kaksikõed, et jutustusele vürtsi anda. Mul istub see lihtsalt käe sees, midagi pole teha.
See, et te mind veel ei tunne, tuleb sellest, et ma pole veel midagi avaldanud. Õigupoolest ei kirjuta ma kunagi. Mu korter on selleks liiga väike. Kui ma peaksin hakkama enda pool käsikirju vihtuma, siis oleks tulemuseks täielik kaos. Ma mõistagi mõtlesin sellele, et soetada endale üks neist uutest arvutitest, ent sellestki plaanist pidin loobuma. Mul oleks vaja läinud vähemalt NASA arvutit, et mahutada kõike seda, mida ma suudan kuu ajaga väljutada. Ma olen jõgi, mis ei mahu oma sängi. Mu elu on tõeline košmaar. (…)

11. august 2004

Armas kirjastaja,

Näed, ka mina kirjutan sulle, nagu kõik need teised. Seda kirja sa aga ei avalda. Ma usun, et sa ei julge seda isegi kellelegi näidata. Pole koguni võimatu, mu armas väike papa, et sul on selle pärast piinlik.
Ma kirjutan sulle, sest paistab, et ma olen timuka tütar. Mulle tuletatakse seda pidevalt meelde selles suurepärases lütseumis, kuhu sa mind igal hommikul kaunis plisseeseelikus saadad.
“Su isa on kirjastaja? Minu oma tappis end ära, ta oli kirjanik.”
(…)

  1. Marek Laane
    26. november, 2009 kell 18:14 | #1

    Kas need on tõesti tõelised kirjad? Ma võiks muidu peaaegu vanduda, et ma olen teise kirjaga täpselt samasugust asja juba lugenud… Ei saa praegu kontrollida, aga kui ma vähegi mäletan, oli sarnane “kiri” pärit kas Zoštšenko või siis kirjameeste duo Ilfi-Petrovi sulest… (mitte et tingimata nemadki algupärased oleks pidanud olema)

  2. 26. november, 2009 kell 18:20 | #2

    Ei, mõistagi, need kirjad on kirjaniku looming. Ja mitmed on tõepoolest vihjed varasemale kirjandusklassikale. Ma ise seda vene huumoriklassikat nii hästi ei tunne, ent väga tõenäoliselt on tegemist Leroux’ teadliku intertekstuaalse mänguga.

  3. tauno
    27. november, 2009 kell 23:30 | #3

    Minu lemmik mõnede aastate tagant (st sain sellise vastuse enda poolt varem saadetud äraütlemisele):

    MISASJA TE KURAT HABISETE?

    tegi kohe tuju heaks, räägin seda lugu ilmselt elu lõpuni…

Kommentaarid on suletud.