Esileht > Kriitika, Lugemine > Pealiskaudse lugeja mälestusi

Pealiskaudse lugeja mälestusi

27. november, 2009 Daniel Vaarik

Raamat, millest ma tahtsin teile kirjutada, on kadunud. Seda pole hotellitoas ega kotis. Põhimõtteliselt ma ei mäleta ka selle nime ning minu käes oli see ainult umbes 12 tundi ning ma sain selle ühe teise raamatu vastu ühest Malaisia külalistemaja raamaturiiulist.

Tundus hea raamat, üks neist dokumentaaljutustustest, mida kirjutavad Tšetšeenias, Afganistanis või Iraagis ellu jäänud sõdurid. Ma olen lugenud mitmeid selliseid ning enamasti nad ei ilusta sõda. Enamasti nad isegi ütlevad, et nad ei näe sellel mõtet. Aga kuna see raamat on kadunud, siis on mu soovitused siinkohal üsna väärtusetud.

Samas, ma olen lugenud väga palju raamatuid, mis on nüüdseks kas kadunud, või millest ma midagi ei mäleta. Võib olla  suudan meenutada pealkirja ja mäletan, et lugesin küll jah, kuid mis seal kirjas oli, on kokkuvõetav ühe lausega “ühel kutil oli mingi jama, pärast vist sai surma”.

Jah, mäletan küll, et mõnda raamatut lugedes oli vist tore olla. Näiteks kehtib see “Sõja ja rahu” kohta, mille lugemiselamust ma mäletan suurepäraselt, kuid sisu poolest on meeles ainult armetud fragmendid.

Nagu Sisyphos lappan ma neid lehekülgi, et iga kord avastada, et mõni aasta või isegi kuu hiljem, on suur lahmakas jälle meelest läinud. Miks ei võiks ma siis üldse lugeda lihtsalt ühte ja sama raamatut uuesti ja uuesti üle ja rõõmustada iga kord sama taasunustatud ja taasleitud teadmise üle, milleks otsida kogu aeg uusi tekste?

Categories: Kriitika, Lugemine Tags:
  1. j
    28. november, 2009 kell 20:26 | #1

    milline KERGENDUS ja LOHUTUS see post on!

  2. Diana
    5. detsember, 2009 kell 11:01 | #2

    Nõustun eelkommenteerijaga. Nii hea on teada, et ainult minul pole nii halb mälu.

Kommentaarid on suletud.