Esileht > Kriitika, Uudisteos > Ekslevatest varjudest

Ekslevatest varjudest

29. november, 2009 Tiit Aleksejev
Pascal Quignard, "Ekslevad varjud" (2009)

Pascal Quignard, "Ekslevad varjud" (2009)

Tahaksin juhtida tähelepanu raamatule, mis on osutunud millegi huvitava alguseks. Jutt on Loomingu Raamatukogus ilmunud Pascal Quignard’i “Ekslevatest varjudest” Leena Tomasbergi tõlkes. Mäletan, kui see teos 2002. aastal Goncourt’i kirjanduauhinna võitis. Kriitikat tuli paremalt ja vasakult: liiga krüptiline, liiga akadeemiline, mittemidagiütlev, lugejat ükskõikseks jättev. Millega kaasnesid kohustuslikud ohked lahjast aastast ja kirjanduse allakäigust. Mõne nädala eest sattusin lugema “L’Express’i” kirjandusveergu, kus oli öeldud, et aeg on asju õigete nimedega nimetada: “Viimne kuningriik” (mille esimene osa “Ekslevad varjud” ongi) kujutab endast sajandi kirjandusprojekti. Veidi liialdatud, kuigi mine tea, ettevõtmine läheb tõusvas joones (ilmunud on kuus osa, neist viimane, “Vaikne pargas”, 2009 a. septembris) ja iga järgmine teos avab eelnevat.

Quignard’i teostel on kummaline mõju: need panevad aja kuidagi teistmoodi liikuma. Mis aitab omaenda ettevõtmistesse süveneda ja argitotrusi unustada. Ja muidugi see ülima selguse otsimine ja napisõnalisus, mis on Quignard’i jaoks eesmärgiks omaette. Fragmentaarsus… Mõnikord tundub, et mida rohkem inimene loeb, seda tundlikumaks ta teksti vohamise osas muutub. Näide eesti kirjandusest: Juhan Peegel nimetas oma teose “Ma langesin esimesel sõjasuvel” fragmentaariumiks. Tühimikud hakkasid kaasa rääkima, tulemus mitmekordistus. Siinkohal ongi kohasem vaikida ja jääb üle ainult Leena Tomasbergile hea tõlke eest tänulik olla.

Kommentaarid on suletud.