Esileht > Kriitika, Vana klassika > Paksude raamatute kaitseks

Paksude raamatute kaitseks

4. märts, 2009 Tarmo Jüristo
Kirjanduslikud monumendid Musililt, Littellilt, Proustilt ja Hugolt

Kirjanduslikud monumendid Musililt, Littellilt, Proustilt ja Hugolt

Paksudel raamatutel on oma maagia. Nad jätavad juba lihtsalt niisama riiulis seistes sootuks teise mulje. Nad ei vaja kõrvale teisi raamatuid selleks, et mitte kaldu vajuda või külili kukkuda - tõttöelda ei vaja nad riiulitki, paksude raamatute jaoks on riiul pelgalt raam. Ning riiulil on nad domineerivad mitte ainult neid ümbritsevate õhemate ja päris õhukeste kaaslaste, vaid sageli ka sinu, nende omaniku ja potentsiaalse lugeja suhtes. Õhukesed raamatud suudavad väga paindlikult peegeldada riiuli omaniku originaalsust, hooletust, sädelevat irooniat, peent huumoritaju või laia haaret. Paksud raamatud aga jätavad sinust targa ning tõsise mulje, ja nagu sa sisimas tead, sageli targema ning tõsisema kui sa tegelikult oled. Õhukest raamatut on lihtne ignoreerida või koguni aastateks unustada, samas kui paks raamat vaatab sind iga päev üleoleva moega, justkui muiates kõigi su vabanduste peale, mida sa nii endale kui teistele tood, selgitamaks, miks siiani ei ole lihtsalt leidunud sobivat hetke.

Sest paksu raamatu lugemine nõuab just nimelt seda sobivat hetke, selle avamine on, erinevalt õhukesest raamatust, tõsine ettevõtmine. See on vastutusrikas otsus, nagu abiellumine. Rääkides paksudest raamatutest ei pea ma silmas neid vahepealseid köiteid, mis ähvardavad sind mõne kaotatud päeva ja pikema ööga, ma mõtlen siin raamatuid, mille läbilugemine võtab sageli nädalaid, kui mitte kuid. Paks raamat nõuab pühendumist, mitte pelgalt uudishimu või põgusat huvi. Neid on pea võimatu lugeda millegi muu kõrvalt, jupikaupa õhtuti enne magamajäämist, kui muud toimetamised on tehtud. Ja paksud raamatud äratavad aukartust, mitte niivõrd oma lehekülgede hulgaga, vaid sageli ka sellega, millise tohutu hulga oma elu on autorid neisse valanud. Paksud raamatud on monumendid, kirjanduslikud Taj Mahalid, Püha Peetruse basiilikad ja Giza püramiidid.

Nõrgemad meie hulgast, keda selline nõudlikkus kohutab ja kahtlema paneb, on leidnud erinevaid meetodeid paksudele raamatutele selja tagant ligihiilimiseks – lugedes nende kohta salamisi arvustusi, arvamusi ja analüüse, mis mõnikord ise moodustavad terveid õhukesi või koguni poolpakse raamatuid. See jätab meile võimaluse mõttega harjuda, see on omamoodi nurga tagant piilumine enne näost näkku kohtumist. Ning võib vabalt minna nii, et lõpuks ei jõuagi me selle lõpliku otsustava sammuni – võib juhtuda, et meie päevad saavad enne otsa, kui me lõpuks leiame endast selle jõu ja julguse, et võtta riiulist Joyce’i “Ulysses”, Burtoni “Anatomy of Melancholy”, Tolstoi “Sõda ja rahu” või Prousti “À la recherche du temps perdu”. Võib minna nii, et me elame oma igapäevast elu selle argiste muredega, rõõmude ja püüdlustega, mis annavad meile päevast päeva vabandusi lükata edasi seda hetke, kui me avame Musili “Omadusteta mehe”, mis räägib just täpselt samasugusest elust. Võib juhtuda, et me sureme enne, kui teeme lahti Bolaño “2666”, nii nagu Bolaño ise suri enne, kui see raamat jõudis ilmuda.

Üks Infinite Jest (lugemata) ja mitu õhukest raamatut

Üks Infinite Jest (lugemata) ja mitu õhukest raamatut

Paksudel raamatutel on ruumi ja aega selleks, et mitte lihtsalt piirduda meile loo jutustamisega, neil on võimalus maalida meile panoraam, näidata mitte lihtsalt üht elu vaid tervet põlvkonda, kogu maailma selle keerukuses ja mitmetahulisuses. Raamatud nagu Solženitsõni “Gulagi arhipelaag” või Littelli “Les Bienveillantes” kasutavad seda võimalust selleks, et maalida meist endist pilt, mida me võibolla tegelikult näha ei tahakski. Õhuke raamat võib meile küll loo edasi jutustada, kuid tal pole võimalust meid enda alla matta, anda otse edasi seda kannatust, lootusetust ja jõuetust, mida kannab endas Hugo “Hüljatud”.

Ma ise lendan loetud päevade pärast mõneks kuuks Ameerikasse ning otsustasin nüüd lõpuks ette võtta David Foster Wallace’i 1079-leheküljelise tellise nimega “Infinite Jest”. Ma olen selleks kohtumiseks juba enam kui aasta julgust kogunud – loodame, et nüüd olen valmis.

Categories: Kriitika, Vana klassika Tags:
  1. 4. märts, 2009 kell 09:26 | #1

    “What a sad paradox, thought Amalfitano. Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze the path into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench.”
    Roberto Bolaño (2666)

  2. Kaisa Kaer
    Kaisa
    5. märts, 2009 kell 12:55 | #2

    Minu jaoks on paks raamat suhteliselt laialivalguv mõiste. Ka 1000-leheküljeline raamat võib edeneda tunduvalt kiiremini kui nii mõnigi 250-leheküljeline teos ning lõppmulje sellest tellisest ongi “hõre” - ei ole tunnet, et oleksin lugenud läbi Paksu Raamatu. Olen rääkinud ka inimestega, kelle jaoks 400-leheküljeline raamat on paks. Kuidas seda määratleda? Joonlauaga? ;)

Kommentaarid on suletud.