Esileht > Raamat > Veelkord Stieg Larssonist

Veelkord Stieg Larssonist

2. detsember, 2009 Maarja Kaaristo

Ei saa me Stieg Larssonist veel üle ega ümber (ja hea ongi). Krista on ”Lohetätoveeringuga tüdrukust” küll juba bloginud, mina aga kirjutan praegu sellepärast, et viimaks ometi jõudis nimetatud raamatu põhjal vändatud film ka Eestimaale. Hakatuseks PÖFF-i raames (viimane linastus sel laupäeval), hiljem hakkab jooksma Artises. Sel pidulikul puhul toimus eile Apollo raamatupoes miniseminar, kus Larssoni fenomenist ning Rootsi filmikunstist ja kirjandusest üldiselt rääkisid Rootsi suursaadik Eestis Jan Palmstierna, Krista Kaer ja triloogia eesti tõlke toimetaja Kadi-Riin Haasma.

Numbrimaagiat

Kadi-Riin Haasma räägib Larssoni fenomenist. Foto: Kärt Kukkur.

Kadi-Riin Haasma räägib Larssoni fenomenist. Foto: Kärt Kukkur.

Kõigepealt kuulsime viimaseid numbri-uudiseid.  Üle maailma on Millenniumi-triloogiat müüdud 22 miljonit eksemplari, praeguseks on seda tõlgitud 41 keelde. Esimene film, “Lohetätoveeringuga tüdruk” (originaalpealkiri nii filmil kui raamatul ”Mehed, kes vihkavad naisi”) valmis 2009. a veebruaris ja esimese kuuga käis Põhjamaades seda vaatamas 1,8 miljonit inimest. Augustiks 2009 oli filmi näinud üle 6 miljoni inimese üle maailma, filmi on ostnud vähemalt 25 riiki väljaspool Põhjamaid. Praeguseks hetkeks on kahe esimese filmi tulud kokku üle 900 miljoni Rootsi krooni.

Filmist

Ütlen kohe ära, et film on korralik. Kes enne ei viitsi raamatut läbi lugeda, siis olen üpris kindel, et pärast filmi nägemist tekib vastupandamatu soov neist tegelastest rohkem teada saada. Ilmselge, et 600-leheküljelise raamatu 2,5 tunni sisse mahutamine käib nii, et nii mõnigi süžeeliin tuleb välja jätta. (Kui päris aus olla, siis mõnest ma puudust ei tundnudki, aga see on muidugi maitse küsimus.)

Kõige olulisem on muidugi näitlejad. Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse järgi on mõlemad peaosatäitjad – Mikael ja Lisbeth – suurepäraselt valitud. Rootsi tunnustatud filmi- ja teatrinäitleja Nyqvisti Blomkvist ongi selline nagu teda raamatus kirjeldatakse, keskealine, sümpaatne ja sportlikus mõttes mitte just kõige paremas vormis ajakirjanik. Hiljem oli mõnelt poolt kuulda (väga) väikest nurinat, et näitleja oleks võinud näo poolest “kenam” või “vähem armiline” olla (seda arvamust olen kohanud ka filmifoorumites), aga mu meelest ongi asja mõte see, et Blomkvist on küll karismaatiline, aga välimuse poolest just mitte kõige silmatorkavam. Ja Nyqvist portreteerib oma tegelast just paraja rahu ja väljapeetusega, kuidagi südamlikult, ilma liialdusteta, kirsiks tordil siin-seal armsad detailid ja nüansid.

Michael Nyqvist ja Noomi Rapace Blomkvisti ja Salanderina.

Michael Nyqvist ja Noomi Rapace Blomkvisti ja Salanderina.

Filmi kõige olulisem roll on muidugi Lisbeth. Raamatus antakse temast vägagi selge, konkreetne ja värvikas pilt ja see tekitas vägagi kõrgendatud ootused-nõudmised. Ja Noomi Rapace sobib rolli nagu valatult. (Nagu kuulsime, nõudis rolliks ette valmistamine muuhulgas armutut trenni, eridieeti ja mootorrattalubade tegemist). Tulemuseks on täpselt niisugune Lisbeth nagu lugedes vaimusilma ette kerkis. Mis on ikkagi saavutus omaette. Pean tunnistama, et mulle isiklikult meeldis küll filmitriloogia teine osa rohkem (seda õnnestus sügisel Frankfurdis vaadata), aga seda eelkõige seetõttu, et teine osa keskendub just Lisbethile, mis pakkus mulle Vangerite-loost lihtsalt veidi rohkem huvi.

Kuna tegemist on ülemaailmse fenomeniga, ei pane ilmselt kedagi imestama, et käivad läbirääkimised ka filmide Hollywoodi versioonide tegemiseks. Guardiani sõnul on Blomkvisti rolli vastu huvi üles näidanud juba Johnny Depp, George Clooney ja Brad Pitt, mis ausalt öeldes ei kõla kuigi julgustavalt. Lisbethi osa kohta pole ma spekulatsioone juhtunud lugema, välja arvatud foorumites filmisõprade pakutav Ellen Page (mis oleks tegelikult päris hea valik: kes on juhtunud nägema filmi nimega “Hard Candy”, see arvatavasti nõustub). Minu isiklik eelistus oleks tegelikult telenäitleja Summer Glau (filmi “Serenity” näinud peaksid omakorda sellega nõustuma), aga kardetavasti pole Glau suure Hollywoodi filmi jaoks piisavalt “staar”. Sellegipoolest ootan ma Hollywoodi versiooni mõõduka huviga, sest kuna hea Rootsi film on juba olemas, siis vaataks hea meelega, millega ameeriklased lagedale tulevad. Eriti, kui tegemist oleks raamatute uue tõlgendusega ja mitte lihtsalt ameerika näitlejatega mängitud remake‘iga (à la “Abre los ojos” / “Vanilla Sky”).

Kirjandusest ja turismist

Kirjandusturism on huvitav ja muidugi sugugi mitte ainult tänapäevane nähtus (Lake Districtis näiteks hakati käima just tänu Wordsworthi luuletustele). Viimase aja fenomenidest kõneldes meenuvad inimesed, kes käivad Pariisis ühest kirikust teise, “Da Vinci kood” näpus. Barcelonas otsitakse “Tuule varju” tegevuspaiku ja 3000 elanikuga USA väikelinna Forksi külastatavus on pärast Stephanie Meyeri romaane suurenenud 600% võrra. Ja mis siin ikka salata, kui mina elus teist korda Londonit külastasin, ei olnud mul ka mingit muud põhjust King’s Crossi rongijaama minna, kui et 9. ja 10. platvormi vahele pilk heita.

Nii et pole imestada, et nagu Kadi-Riin ka kõneles, on turistide vool Rootsi 2009. aastal märkimisväärselt suurenenud ja turismianalüütikute arvates on tegemist ilmselge Millenniumi-efektiga. Käiakse Götgatanil, Kvarneni kõrtsis, kohvikus Café Hedon, Lisbethi kodutänaval Lundagatanil ja kuulsate treppide juures, kus Magge Lundin Lisbethi ründas. Ja Kadi-Riinu Stockholmis Söderil elava 81-aastane sõbranna Gunneli akna alt vurasid suvi otsa läbi turismibussid prantsuse, itaalia, hispaania palveränduritega, piiblid (resp Larssoni raamatud) kaasas.

Categories: Raamat Tags:
  1. 19. jaanuar, 2010 kell 20:01 | #1

    Siit leiab huvitava ingliskeelse artikli Põhjamaade uue laine krimkadest.

Kommentaarid on suletud.