Esileht > Kirjandusuudis, Kirjanik, Luule > Ära küsi, kuidas möödub aeg

Ära küsi, kuidas möödub aeg

3. detsember, 2009 Kai Aareleid

Lugesin mõned pävad tagasi suure rõõmuga uudist, et seekordse Cervantese kirjanduspreemia sai (õeti küll saab) mehhiklane José Emilio Pacheco (s. 1939). Cervantese preemia on teatavasti elutööpreemia, nii-öelda hispaaniakeelse maailma Nobel, ja Pacheco asub preemia saanute nimekirjas väärikalt oma kuulsate kaasmaalaste Octavio Pazi, Carlos Fuentese ja Sergio Pitoli kõrvale. Pacheco on kirjutanud proosat ja esseistikat, olnud tegev nii toimetaja kui ka tõlkijana (vahendanud hispaania keelde muuhulgas T.S. Elioti, Tennessee Williamsi, Oscar Wilde’i ja Samuel Becketti loomingut), ent ennekõike on ta siiski andekas luuletaja.

Kolleeg ja kaasmaalane Carlos Fuentes on preemiaga seoses Pacheco kohta öelnud, et too vääris Cervantese preemiat juba sünnist saati. Fuentese sõnul väljendab Pacheco looming hämmastavat järjepidevust, tema esimene ja viimane luuletus on sisuliselt üks ja seesama. Fuentes pole kunagi olnud vilets sõnaseadja ning ka siin on tal õnnestunud Pacheco luule arengukaar paaris fraasis tabavalt kokku võtta.

Pacheco kuulub 1930-ndatel sündinud mehhiko kirjanike hulka ehk niinimetatud viiekümnendate põlvkonda, mida esindavad veel näiteks Carlos Monsiváis, Vicente Leñero, Sergio Pitol, Juan Vicente Melo jt. Pacheco luulesse süvenedes saab üsna pea selgeks, et üks autori loomingut punase niidina läbiv teema on Aeg. Ühes tema varases luuletuses on read:

Kõik luuletused on elusolendid

nad vananevad

Pacheco, toona alles kahekümnendates, ühtaegu tõdeb paratamatust, et kogu luule, sealhulgas tema enese oma “on ajast uhutud”, nagu on nii kaunisti öelnud nüüdseks manalamees, uruguailane Mario Benedetti, ning samas ei puudu sellest väike pachecolik eneseiroonia:

ehk peavad meie värsid vastu sama kaua kui 69. aasta Ford

(ja palju vähem kui Volkswagen)

Kui ütlesin algul, et lugesin Pacheco pärjamisest suure rõõmuga, oli selleks üks väike, ent mu enese jaoks siiski oluline isiklik põhjus, milleta too autor võiks vabalt olla lihtsalt nimi mõne Mehhiko kirjandusloo leheküljel. Nimelt olen ma 1990-ndate keskel ostnud ühest Mehhiko Linna raamatupoest Pacheco luulekogu, just selle, mille nime panin ka tänase postituse pealkirjaks (No me preguntes cómo pasa el tiempo, 1969; minu raamat on 1989. aasta kordustrükk). Ma ehk ei mäletaks ostmise täpset aega ja kohta, kuid õnneks olin ühe hea sõbra eeskujul võtnud üle kombe märkida see raamatu tagumisele sisekaanele. Nii seisabki seal omalaadse kolofonina “23. mai 1994, Librerá Sótano, México, D.F.” Kui aeg ka ununema kipub, siis see, kuidas too kõhnuke ja mittemidagiütleva välimusega raamat mulle silma jäi nii naljalt meelest ei lähe. See juhtus poe luulenurgas, mis oli tol kaugel kevadel tulvil ohtlikke inimesekõrgusi virnu Octavio Pazi kõikvõimalike kogutud ja kogumata teostega, kuna vanameister oli äsja tähistanud 80. juubelit. (Kogu austuse juures: Pazpazpazpaz.) Ning siis korraga vaatas ühelt nurgataguselt ja üsna tolmuselt riiulilt vastu too mitte-Paz, või õieti tema pealkiri, mis mind äkitselt kõnetas. Ära küsi minult, kuidas möödub aeg.

Ehk siis klassikuid parafraseerides: avastasin Pacheco tänu Pazi ja tolmu kokkumängule; Paz kummitas kõigis Mehhiko linna raamatupoodides… jne. Alles hiljem sain teada, et “Ära küsi…” on Pacheco luuleloomingus mitmes mõttes üsna märgilise tähendusega kogu. Esiteks ilmus see Mehhiko jaoks tähendusrikkal ajal: kurikuulsast Tlatelolco Ööst oli möödas vaid aasta ja 1968. aasta jälgi leidub ka raamatus. Teiseks oli see Pacheco jaoks ka tekstieksperiment, milles võib selgesti tunda surematu tšiili antipoeedi Nicanor Parra mõjutusi. See kogu on justkui märkmik, kuhu autor on kirja pannud nii lihvitud pikemaid luuletusi ja haikudena talletatud meeleolusid kui ka kirjakatkeid, epigramme, vabatõllkeid ja tsitaate olemasolevatelt või väljamõeldud kirjanikelt. Tegelikult sisaldub selles kogus peaaegu kõik, mida Pacheco hiljem erinevates žanrites edasi arendas. Nii mulle vähemalt näib, ehkki ma ei tunne tema loomingut kaugeltki nii sügavalt kui praegu sooviksin.

Panen kirja Pacheco kogude pealkirju ja näen, et ka seda loetelu (nagu paljude kirjanike puhul) võib lugeda kui luuletust. Vaat niisugune virn sai (jätan järjekorraga mängimata):

Öö algosad

Tule puhkus

Ära küsi minult, kuidas möödub aeg

Sa lähed ja ei tule tagasi

Rändavad saared

Sellest ajast peale

Mere tööd

Vaatan maad

Mälestuse linn

Kuu vaikus

Rändav liiv

Möödunud sajand

Varem või hiljem

Cervantese preemia antakse kätte 23. aprillil ja selle suurus on tänavu 125 000 eurot. Keda olekski seepeale õigem osunadada kui José Emilio Pachecot ennast :

Kõik ju teavad, kelle heaks töötavad

Tõlgin artikli ajakirjast “Esquire”

Kimberly-Clarki Korporatsiooni paberilehele

See on vana Remingtoni masin

Mis mulle makstakse läheb otseteed

Gerberi, Kellogsi, Procter & Gamble’i, Nabisco, Heinzi,

General Foods’i, Colgate-Palmolive’i, Gillette’i

ja Kalifornia Pakendikorporatsiooni

laegastesse

Või, kui mõtlema hakata, siis lõpetada oleks vast õigem hoopis Pacheco luuletusega “1968”, milles on iva ka väljaspool (poliitilist) konteksti:

Valge leht kõige lõpus:

Kõik on võimalik

Kommentaarid on suletud.