Esileht > Kultuuriajakirjandus, Meedia > Valge meesjaur “Akadeemias”

Valge meesjaur “Akadeemias”

6. detsember, 2009 Maarja Kangro

No nii, aktiveerun pärast pikka varjusurma ja lisan blogile oma panuse, aga see ei puuduta praegu küll mitte raamatuid, vaid ajakirja, õigupoolest selle üht artiklit. Mis mind ärritas – ega ma siis muidu aktiveeruks. Või äkki on mu huumorimeel hakanud kokku kuivama?

Lugu on igatahes selline: tulin mina nädalavahetuseks maale, leidsin köögilaualt ajakirja Akadeemia, mille mu noorem õde on tellinud. Vaatasin, mis seal detsembrinumbris siis ka on. Lugu kreatsionismist ja intelligent design‘ist. Lugu Einsteinist. Paul Tillich. Ja siis leidsin vene dissidendi Vladimir Bukovsky kirjutise “Poliitiline korrektsus ja kõlblus”, mille on tõlkinud isamaaliitlane Kalle Jürgenson. Ma loodan, et lugejad teavad, kes on Eric Cartman. See on see paks ja ebaaus paremkonservatiivsete vaadetega poiss animasarjast South Park. Ühes sarja viimastest osadest muretseb Cartman sellepärast, et South Park‘is hakkavad võimust võtma vähemused, ja laulab oma eriliselt vastikul näniseval häälel: “Minorities, minorities…” Lugedes Bukovsky kirjutist, mis on õigupoolest sel aastal Sofias poliitilise korrektsuse konverentsil peetud kõne, oli mul kogu aeg tunne, nagu kuuleksin Cartmani laulmas. Jama oli ainult selles, et asjal puudus vastav raamistus, mis oleks näidanud, et tegu on huumoriga.

Bukovsky leiab, et poliitiliselt korrektsete hoiakute taga varitseb uus totalitarism, ja kõik see on tema meelest “pärmina kerkima hakanud” just seoses kommunismi lõpuga. Kui II ms järel nihkus maailma poliitiline spekter vasakule, siis kommunismi kokkuvarisemisele parempoolset nihet (Bukovsky meelest kahetsusväärselt) ei toimunud, hakkas hoopis maad võtma “arulage” poliitiline korrektsus. Ta põhjab Berkeley ülikooli, kust olevat alguse saanud kõik vasakradikaalsed liikumised, teiste seas ka poliitilise korrektsuse paradigma. Propaganda nimel on “Cartman” kõigeks valmis. Noh, jah, parafraseerides Barbi Pilvre ütlemist ühest dokfilmist: feministliku kollektsionääri jaoks on siin saadaval eriti priske liblikas. Mees kasutab mõnusaid demagoogiavõtteid, näiteks sihukest õlemehikest (straw man):  mustamaks naisõiguslust, toob ta välja selle kõige ekstreemsemad ja ka feministide endi poolt välja naerdud juhtumid, nagu herstory vs history, wofe vs woman või female. Bukovsky kaebab: “…oleme kohustatud nüüd neid selle sõnaga nimetama. Kui me seda aga ei tee, siis öeldakse meile “Male chauvinist pig!”" (lk 2272). Või siis “libe kallak” (slippery slope): ta räägib loo, kuidas Prantsuse Rahvusassamblee liige tegi avalikult nalja homoseksuaalsuse üle. “Kui ma ei eksi (sic!), sai ta selle nalja eest 20 000 eurot trahvi! Täna saab Prantsusmaal veel selliste naljade eest trahvi, aga edaspidi hakatakse selle eest ka vangi panema” (lk 2279). Mitte ainult võrdõiguslasest kollektsionäärile, vaid ka loogika õpetajale on see suurepärane juhtum.

Obama kohta väidab ta, et too valiti ainult selleks, et Ameerika saaks kogu maailmale näidata oma mitterassistlikkust. “Asjaolu, et see president ei saa aru ei poliitikast ega majandusest, et ta putru kokku keerab, ei huvita kedagi” (lk 2281).

Aga asi läheb ka märksa karmimaks: “Kui see kõik vaid piirduks feminismi ja rassisuhetega!” õhkab Bukovsky. “Paraku aga levib see edasi teistegi vähemuste hulka. Võtame invaliidid, kes nõuavad nüüd, et kõik hooned oleksid ehitatud nii, et nad saaksid sinna iseseisvalt siseneda” (lk 2277). No comments. Või siiski, väga muuseas: dissidendi sünnimaal (mida ta ise põhjendatult kritiseerib) jälgitakse üsna hoolsalt, et puuetega inimesed liiga vabalt liikuda ei saaks.

Kuidas siis on invaliidide mugav poodipääsemine seotud uue diktatuuri tulekuga?

Aga siin kahtlustab Bukovsky mingeid ebamääraseid (uusvasakpoolseid) huvigruppe, kes kasutavat vähemusi ära. Kurja juur on suuresti ikka selles, et N. Liidu kokkukukkumisele ei järgnenud teist Nürnbergi. “Mida see kohus oleks ehk suutnud inimkonnale selgeks teha?” küsib Bukovsky. Ja vastab: “Väga lihtsaid asju. Seda, et intelligentsi unistus õiglusest ja võrdsusest viib vääramatult tühjade lettide, pikkade järjekordade ja GULAGini. Millegi muuga see lõppeda ei saa!” (lk 2281). Vaat siis, mihuke arusaam Nõukogude režiimi põhjustest.

Kogu seda räuskamist võiks muidugi võtta naljana; eks ma ole ka ise beibe-, pede- ja neegrinaljade üle naernud ja neid edasi rääkinud. Aga kui säärane jutt ilmub ajakirjas Akadeemia ilma vastavate selgitavate kommentaarideta, tundub asi kuidagi imelik. Õigupoolest – artiklile järgneb küll Valeri Kalabugini saatesõna, ent see on sama mätta otsast kirjutatud kiidukõne, kus Bukovskyt nimetatakse peeneks psühholoogiks. Ohtlik on asja juures veel see, et üle 10 aasta vanglates ja “psühhiaatriahaiglates” kinni istunud dissidendil on tõeliselt hinnatavaid teeneid Nõukogude totalitarismi paljastamisel: ta toimetas näiteks Läände materjale poliitilistes “psihuškades” toimuva kohta. Bukovsky, keda ei lastud 2008. aastal Venemaa presidendiks kandideerima, käis tollesama aasta suvel muuseas ka visiidil Toomas Hendrik Ilvese juures, kes tänas teda tegevuse eest Nõukogude impeeriumi lagundamisel. Peab ainult lootma, et Bukovsky vastalisus Nõukogude süsteemi ja putinliku Venemaa režiimi suhtes ei pane mõnd ebakriitilist inimest aktsepteerima ja alla neelama ka tema vastalisust võrdõiguslikkuse suhtes. Kahju, tõepoolest, et need kaks asja on ebamugavalt ühes, aga eks seda tule ikka ja jälle ette (võib meenutada näiteks Solženitsõnit).

Kui vaadata asja fülogeneetilisest aspektist, siis tundub suur osa eesti rahvast olevat võrdõiguslikkust puudutavate hoiakute poolest õrnas eas. Valgustumust ja emantsipatsiooni justkui kuidagi juba nagu hakkaks olema, aga näiteks paleuslikuks peetud Skandinaaviast jääme me veel tublisti maha. Kas meil oleks samuti vaja soolise ja etnilise võrdõiguslikkuse ministrit nagu näiteks rootslastel või tooks see ainult bürokraatiat kaasa, on muidugi omaette küsimus. Aga sellegipoolest, “õrnas eas” olijaid võivad “halvad sõbrad”, kui nende kohta ei selgitata, kes nad on, mõjutada ebasoovitavas suunas, st sotsiaalse julmuse poole. Leni Riefenstahli teatud filme näidatakse ainult koos asjakohaste kommentaaridega. Midagi sellist, analüütilist ja võimalikult neutraalset oleks võinud lisada ka “Cartmani laulule” – kui Akadeemia toimetajad peaksid juhtuma seda blogi lugema.

Categories: Kultuuriajakirjandus, Meedia Tags:
  1. klaara
    8. detsember, 2009 kell 01:08 | #1

    Tere, lugesin ka seda artiklit. Kindlasti ei saa keegi sellist teksti tõsiselt võtta. Küllap oli selle avaldamisel mõtteks lihtsalt Issanda loomaaeda tutvustada ja võib-olla oli ka mõni poliitiline tagamõte, vahest näidata, et Venemaalt midagi head loota ei saa, ole sa siis parem- või vasakpoolne …
    Üsna võtmeline tundub see koht:
    “Mul ei ole midagi suvaliste hullude vastu. Pean kordama, et olen kannatlik inimene, olen PALJU AASTAID HULLUMAJADES ISTUNUD ja harjunud nendega koos elama …” Ja mõelda vaid: see mees oleks tahtnud presidendiks saada, tore lugu küll!
    Võrdlus Eric Cartmaniga on väga hea :)

  2. ker
    9. detsember, 2009 kell 13:59 | #2

    lugupeetud klaara, bukovski istus hullumajades seetõttu, et nõukogude liit rakendas psühhiaatriahaiglaid karistusasutustena dissidentidele. paraku jätkab tava mingil määral tänane eriteenistuslaste juhitud venemaa.

    nii et seda kohta paluks mitte kohelda võtmelisena.

  3. tauno
    10. detsember, 2009 kell 14:40 | #3

    samast teemast mitte päris sobiv võrdlus, aga siiski: hiljuti näidati etv2-s nõuka ajal keelatud filmi/minisarja “Lindpriid”. seda vaadates tekkis küll tunne, et asja ei keelatud poliitilistel põhjustel, vaid see oli lihtsalt kunstiliselt täielik saast ja nii piinlik, nii piinlik…

  4. klaara
    10. detsember, 2009 kell 19:18 | #4

    …ja kusjuures tagakiusamine ja represseerimine aina jätkub: ka nüüd, juba mõnda aega Suurbritannia kodanikuna, ei lubata sellel Bukovskyl oma arvamust avaldada, kuigi:
    “Paneksin igaühe neist “poliitiliselt korrektsetest” viie minutiga paika! HÄVITAKSIN!” (ime veel, et ei öelnud “lömastaksin”!) … “mul ei võimaldata sel teemal ei avaldada artikleid ega kirjutada raamatut.” - lk. 2282.

    Sest nad ei julge tulla temaga avalikult vaidlema, väidab ta.
    Kindlasti on väga traagiline olla nii normaalne, nii normaalne, ja seda täitsa üksi :)

  5. Tanel
    15. detsember, 2009 kell 12:28 | #5

    Tegelikult oli too Bukowsky artikkel ju suurepärane, hoolimata tuntud retoorikavõtete kasutamisest ja pisukesest vindi ülekeeramisest. Ainus koht oli tõesti see invaliidide küsimus, mis pani kulmu kergitama. Ülejäänud poliitkorrektsuse türannia tulekut ennustavad tähelepanekud on ju täiesti asjakohased.
    Samas, kui Bukowsky argumenteerib, siis mina ei tea, milliseks straw man´iks või slippery slope´iks käesolevat postitust nimetada - vaid emotsionaalne õhkamine, võrdlemine multifilmikangelasega, räuskajaks nimetamine jne. Ei ainsatki argumenti. Aga ega usuküsimuses vist polegi argumentidega midagi peale hakata.

Kommentaarid on suletud.