Lugemiselamused 2009

15. detsember, 2009 Marek Tamm

Aastalõpp on teadagi kokkuvõtete tegemise aeg ja me ei taha teistele alla jääda. Nii sündis plaan postitada üks kollektiivne sissekanne, kus kõik raamatublogi püsiautorid jagavad lühidalt oma lugemiselamusi lõppevast aastast, rõhuga tänavu ilmunud kirjandusel. Selline kirjanduselamuste või -soovituste kirjutamine on vana tava, mida viivad läbi mitmed kirjandusväljaanded, vt. näiteks tänavusi The Guardian‘i ja Times Literary Supplement’i nimekirju. Meie loetelu sai siis selline (autorite alfabeetilises järjekorras).

Daniel Vaarik:

Minu lugemiselamuste hulka see aasta kuulub Cory Doctorowi Little Brother, mitte sellepärast, et see oleks otseselt kunstiline suurteos, vaid see on katsetus luua arvuti- ja netipõlvkonna ühiskondlik manifest. Isegi kui midagi võib selles raamatus ideaalist puudu jääda, on selle lugemine väga hariv selleks, et mõista, milline võiks olla ideaalne häkkerluse ja kodanikuühiskonna segu. Raamat on ka tasuta allalaetav sellel aadressil: http://craphound.com/littlebrother/download/.

Selgelt ühiskonnakriitilise ilukirjanduse koha pealt võiks esile tõsta veel ka Aravind Adiga White Tiger‘it (e.k. 2009, tlk. Karin Suursalu), mis ei ole küll teab mis originaalne valik, kuid minu arvates on see tõesti hea raamat, mis kirjeldab India olustikku, seejuures kirjavormis Hiina kõrgele riigitegelasele. Üldsegi, mis juhtub, kui tahta feodaalühiskonda muuta kohe naksti demokraatiaks? Jah, India… lääneühiskonna demokraatialootus, seestpoolt vaadates üsna omapärane. Omamoodi meenutas see raamat ilukirjanduslikku versiooni Pankaj Mishra Temptations of the West teemadel.

Sarjast vana raamat lõi mind täielikult pahviks Roger Zelazny The Amber Chronicles, vist üks paremaid ulmeraamatuid, mida ma üldse lugenud olen, kuid kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma võisin selle esimest korda läbi lugeda siiski juba eelmisel aastal. Samas ma lugesin mõnesid kohtasid siiski see aasta üle, nii et ehk läheb arvesse. Ma ei taha eriti korrata kõigi nende raamatute nimesid, mida ma blogis juba maininud olen, kuigi, eks ma kirjutasingi ju nendest sellepärast, et nad olid olulised lugemiselamused.

Ilona Martson:

Siinkirjutajalt eeldatakse ikka, et ta soovitaks lastekirjandust. Noh, olgu peale.

Maria Gripe, “Sitasitikas lendab videvikus” (2008). Ei väsi kordamast: tegemist on väga vahva raamatuga, eeskätt 11-12 aasta vanusele poisile, kes on Lindgreni Blomkvisti-lood alla neelanud ja nõuab lisa. See on tõsiselt huvitav ja mitmekihiline romaan rootsi autorilt, mille taolist kohtab Eestisse tõlgitud lastekirjanduses viimasel ajal paraku harva.

Cate DiCamillo, “Tiiger virgub” (2009). Lühike, kuid väga intensiivne lasteraamat ameerika autorilt, mis paneb mõtisklema vabaduse ja vägivalla olemuse üle. Poiss, kes on kaotanud ema ja keda koolis taga kiusatakse, avastab koolibussi oodates metsast puuri tõelise tiigriga ning otsustab metsiku looma vabastada. Sobib lastele vanuses 10 pluss, nii poistele kui tüdrukutele.

Philip Pullmann, “Hernetont ja tema teener” (2009). Don Quijote loo uusversioon, kus õilsa hidalgo rollis on hernehirmutis ja Sancho Panza osas kodutu poisike. Tõesti väga tore moodne muinasjutt ühelt parimalt praegu elavalt lastekirjanikult. Loed ja naudid.

Sellel aastal avastasin enda jaoks uuesti ka vene lastekirjanduse. Jätke meelde sellised nimed nagu Grigori Oster, Artur Givargizov, Sergei Sedov, Marina Moskvina, Ksenija Dragunskaja, Tim Sobakin. Kunagi kirjutan ma nendest pikemalt!

Kai Aareleid:

Asta Põldmäe “Kirjad pääsukestele”, Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja” ning Jan Kausi “Miniatuurid” – lühivormide kiituseks!

Varalahkunud tšiili kirjaniku Roberto Bolaño ambitsioonikas “2666″. Väga kummaline raamat, mis jääb tükiks ajaks kummitama. Ilmunud originaalis küll juba 2006, jõudsin selle lugemiseni alles mööduval aastal. Pealegi ilmus raamat aastapäevad tagasi ingliskeelses tõlkes ning teose mahtu ja “asjade seisu” arvestades tuleb nii mõnelgi eesti lugejal esialgu leppida ilmselt Natasha Wimmeri (kuuldavasti suurepärase) tõlkega.

Suetoniuse “Keisrite elulood” (tlk. Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau). Haritud eurooplase kohustuslik lugemisvara. Nüüd õnneks saadaval ka eesti keeles. (Südamlik tervitus “Tänapäevale”!)

Sergei Nossovi “Peterburi mälestusmärkide salajane elu” (Тайная жизнь петербургских памятников, 2008). Väga muhe linnaraamat, mis näitab Neevalinna (ja tegelikult vene elu üldse) kogu oma vastuolulisuses. Dovlatovile ja Brodskile oleks see raamat meeldinud.

Nicole Kraussi “Armastuse ajalugu” (The History of Love, 2005). Südamega kirja pandud liigutav “sajandi armastuslugu”. Mõne raamatu puhul võikski piisata sellest, kui ütled: lihtsalt väga hea raamat.

Neil Gaimani The Graveyard Book (2008) – üks neid raamatuid, kus keskmisele koolieale kirjutades on suudetud põnevuse kõrval rõhuda ka igavikulistele teemadele ja kujundi- ning vihjerikkale keelekasutusele.

Alati tasub siit-sealt üle lugeda raamatut, kus elab meie emakeel: “Eesti keele seletav sõnaraamat”, sel aastal uues kobedas kuues. Elamused tagatud.

Krista Kaer:

Üsna raske on hakata meenutama kõiki raamatuid, mida eelmise aasta jooksul sai loetud. Pealegi moodustavad neist suure osa käsikirjad. Mõned kerkivad siiski ühel või teisel põhjusel rohkem esile ja on siin järjestatud juhuslikult, mitte paremuse järgi.

Sebastian Barry, “Salajane pühakiri” (The Secret Scripture, 2008) – Iirimaa kurb ajalugu ligi 100-aastase naise mälestuse kaudu. Raamatu suureks vooruseks on stiil ja jutustaja valik. Barry on üpris tuntud näitekirjanikuna ning ta on loonud üsna samamoodi nagu Friel teatud tegelaste maailma, kelle vahel tekivad eri näidendites ja romaanides seosed, kuigi kõik need on loetavad ja mõistetavad ka eraldivõetuna.

Alan Bennett, “Tema Majesteet lugeja” (The Uncommon Reader, 2007) – samuti peamiselt näitekirjaniku raamat sellest, kuidas Briti kuninganna hakkab ühel ilusal päeval raamatuid lugema. Muidugi sünnib sellest palju segadust ja pahandust ning lõpuks arenevad asjad hoopis ootamatus suunas. Sekka ka arutlusi kirjandusest ja kirjanikest üldisemalt. Mõnusa huumoriga kirjutatud väike raamat ning nagu kuningannat tundvad isikud ütlevad, on kuningannale omased jooned täiesti äratuntavad, kuigi jah, raamatuid ta ei ole ilmselt veel lugema hakanud.

Assaf Gavron, CrocAttack (ilmumas 2010) – huvitav ja absurdimaiguline lugu Iisraeli-Palestiina konflikti varjus oma igapäevaelu elavatest inimestest. Autor on tänapäeva iisraeli kirjanik, kellest hakkab edaspidi tõenäoliselt rohkem kuulda olema.

A.S. Byatt, “Laste raamat” (The Children’s Book, 2009) – mahukas lugu põlvkonnast, kelle lapsepõlv jäi 19. sajandi lõppu ning kelle süütus ja idealism kadus pöördumatult Esimeses maailmasõjas.

Muriel Barbery, “Siili elegants” (Elégence du hérisson, 2006) – prantsuse autor, kelle raamatut lugesin inglise keeles. Tegelikult tekitas ta Inglismaal sensatsiooni juba aasta tagasi, aga mina jõudsin selle raamatu lugemiseni alles nüüd. Vaimukas, filosoofiline, liigutav ja ootamatu. Raamat, millest tahaks kohe teistele rääkida.

Maarja Kaaristo:

Kõige suurem lugemiselamus oli vist küll Stieg Larssoni Millenniumi-seeria. Sest ühelt poolt ma ei andnud tükk aega järele survele seda läbi lugeda (häh, põnevusromaan!), teiselt poolt aga olid ootused kõigi kiituse pärast kuidagi kõrgele aetud. Nii et kui ma esimese Larssoni ikkagi kätte võtsin, siis… ühesõnaga, alustasin seda romaani ühel õhtul ja lõpetasin järgmisel. Uuringud sõltumatus Šveitsi laboris on tõestanud, et Larssoni raamatuid on füüsiliselt võimatu käest panna.

Bernard Becketti “Loomine” (e.k. 2009, tlk. Kristjan Jaak Kangur) oli tõesti elamus: vaimukas ja kurb, eksistentsialistlik raamat, mis küsib palju küsimusi (ega vasta ühelegi), räägib olemisest ja ajaloost seda kõike ainult 135 leheküljel. (Ja lõpus on puänt!)

Mitteilukirjanduse poolelt mainiks üht raamatukest, millest ma esmapilgul midagi oodata ei osanud. Randy Pauschi “Viimase loengu” (e.k. 2009, tlk. Martin Väli) eellugu tundus muidugi mõõdukalt intrigeeriv: vähki sureva ülikooliprofessori sõna otseses mõttes viimane loeng. Uskumatult armas raamat, ja seda mitte mingis läilas, vaid kõige paremas ja inimlikumas mõttes. Raamat on vürtsitatud hea, eluterve ja kohati musta huumoriga, on armas ja südamlik, ja 5. peatüki (tagasihoidliku pealkirjaga “Kuidas oma elu elada”) nõuanded on ka eranditult kõik väga mõistlikud.

Ja lõpuks üks elamus, mis läheb üle ka 2010. aasta elamuseks, Roberto Bolaño “2666″, mida olen tükk aega väikeste juppide kaupa lugenud. Teosed, kus tegutsevad teadlased või kirjandusinimesed või mille keskmes figureerib sündmusi liikumapaneva jõuna mõni romaan pälvivad nagunii mu tähelepanu. Nii et selles osas meenutab romaani esimene osa viimatiloetutest Zafóni “Tuule varju” või Nicole Kraussi “Armastuse ajalugu”, aga need on mingis mõttes vägivaldsed võrdlused, sest Bolaño 900-l leheküljel on veel palju muudki; et mitte öelda kõike.

Maarja Kangro:

Eesti keeles 2009 ilmunud luuleraamatutest meeldisid väga Hasso Krulli “Neli korda neli” (peene koega, hästi läbimõeldud ja heas mõttes lihtne) ja Mart Kanguri “Kuldne põli” (tore, et Mart oma head keele- ja mõttekäigud lõpuks raamatusse sai). Tõlkeluulest oli parim Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletused 1945-1995″ (tlk Hendrik Lindepuu).

Olen jätkuva naudinguga lugenud populaarteadusliku suunaga kirjandust, nt Daniel Dennetti, Roger Penrose’i, Steven Pinkeri kaks kuni kakskümmend aastat vanu raamatuid, mida mu arust oleks aeg ka eesti keelde tõlkida.

Üks ilmutuslik lugemiselamus oli kollane ajaloopõnevik, Vittorio Massimo Manfredi Oracolo (”Oraakel”, 1992), mille mu sõber oli suvel reisile kaasa võtnud: trafaretsed tegelased, totter fantastiline lahendus, aga põnev süžee. Veendusin, et peaks ikka ise ka hakkama krimilugusid kirjutama. Lapsena tahtsingi ainult ulmet ja kriminulle lugeda, nüüd tahaks ise niimoodi lugejaid peibutada.

Mailis Põld:

Aasta oli lugemisrõõmus. Heameelt valmistasid kolleegid muusika poolelt: “Kaheksa portreed” pajatab uue, allhoovuste küllase tõusulaine esindajatest eesti muusikas; mälestusraamatu “Meistri Haare. Meenutusi Bruno Lukist” (koost. Maia Lilje) puhul on väga põnev, kuidas arvukas kirjutajaskond oma õpetajast ja ametivennast kõneldes ise avaneb. Enn Pirruse “Eestimaa suured kivid: Suurte rändrahnude lugu” kujunes sama huvitavaks kui 2007 ilmunud “Looduslikud pühapaigad: Väärtused ja kaitse”.

Tõlkekirjandusest kindlasti Umberto Eco “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades” (tlk. Ene-Reet Soovik); filosoofilistest tekstidest Nietzsche opera omnia itaalia keelde tõlkinud Sossio Giametta raamat Il volo di Icaro (2009). Kuna ma kodumaise luuleni jõuan hilinevalt, siis õnnestus ka Jüri Talveti “Silmad peksavad une seinu” alles tänavu nautida. Muukeelse luule hulgast valiksin aga Anna Maria Farabbi imeõblukese Solo dieci pani (2009), mis mõjus kui aardeleid.

Marek Tamm:

Üks liig- ja kiirlugemise (jah, paraku on lugemine mulle ka töö) hädasid on kindlasti see, et suuri elamusi on raske eristada, hakkad ühest meeldejäänud raamatust kirjutama, ent see toob meelde kohe mitu teist jne, kuni lõpuks ei tihka enam õieti ühtegi esile tõsta. Kuid teen ühe meelevaldse meenutamiskatse, kuni täheruum otsa saab.

Täiesti juhuslik, ent seda meeldejäävam leid oli tänavu hispaania kirjanik Enrique Vila-Matas. Kirjastusse laekus postiga tema viimane raamat prantsuse tõlkes ja ma võtsin selle koju sirvida. Tulemuseks oli see, et neelasin teose ühe hooga ja hankisin esimesel võimalusel terve hunniku teisi juurde. Too viimane teos on õigupoolest päevik, Dietario volubile (2008, pr. tõlge Journal volubile, 2009) – ühe kirjaniku päevik 2005. aasta lõpust 2008. aasta aprillini. Ja ma ei teagi, kui palju seal oli tõtt ja kui palju väljamõeldist, ent liimile ma läksin.

Siis ma mäletan, kuidas suvel kodurõdul lesides nautisin esmalt Jaan Kaplinski “Paralleele ja parallelisme” ja siis Tõnu Õnnepalu “Paradiisi” (toona veel käsikirjana); muide, mõlemal autoril oli tänavu tõeliselt hea aasta – ilmus kohe mitu head raamatut. Suvest meenub veel eredalt Hiiumaal loetud Heideggeri-Arendti kirjavahetus, ja veel terve mägi raamatuid, mida suvi saarel lubab alati ette tõsta. Kindlasti ei unune niipea sügisnädalad Karl Ristikivi päevaraamatu seltsis. Ja viimaks on väga hea meel, et eesti keeles ilmusid kahe erudeeritud itaallase kaks suurepärast teost: Carlo Ginzburgi “Ajaloo ööpoolel” (tlk. Meelis Rohtla) ja Giorgio Agambeni “Homo sacer” (tlk. Maarja Kangro).

Märt Väljataga:

Lõppeval aastal eesti keeles ilmunud romaanidest tõstaksin esile W. G. Sebaldi “Austerlitzi” (tlk. Mati Sirkel), lõpmata sulnis-melanhoolse raamatu tsivilisatsiooni haprusest. Fotode ja teksti põimimine on viimastel aastakümnetel saanud päris tavaliseks võtteks, aga keegi ei ole teinud seda peenemalt kui Sebald.

2009. aastal ilmunud luulet kogun alles lauanurgale, sest sellest tuleb mul ülevaade anda märtsi “Loomingus”. Ühte tõlkeraamatut (mille ilmumisele olen saanud natukene kaasa aidata) aga nimetaksin juba nüüd: Tadeusz Rozewiczi “Valitud luuletused” (tlk. Hendrik Lindepuu). Võrreldes mullu ilmunud Zbigniew Herbertiga ei ole Rozewicz võib-olla nii mitmekülgse ja avara amplituudiga autor, aga seda radikaalsem ja järjekindlam on ta oma illusioonideta antiluules.

Non-fiction‘i vallast on sügavaimalt kaasa haaranud Isidor Levini mälestused, mille ilmumine järjejutuna “Akadeemias” ei ole veel lõpule jõudnud. Lätis sündinud, Tartus õppinud ja suurema osa elust Leningradis-Peterburis elanud folkloristi vaatepunkt nii eesti asjadele kui ka humanitaarkultuuri arengutele rabab oma täieliku suveräänsusega: teda ei näi piira mingid meile tuttavad rahvuslikud, seltskondlikud ega poliitilised kammitsad. Inimesed, tänavad ja maastikud oleksid kõik nagu tuttavad, aga nähtud mingi ootamatu rakursi alt.

Sash Uusjärv:

Minu selle aasta suurimaks elamuseks on päris kindlasti Neil Gaimani Sandman. Kui aus olla, siis polegi tegelikult tegu mitte “päris” raamatu, vaid koomiksiga, aga mingil kummalisel moel raputas see mind põhjalikult. Ja ma ei ole kunagi koomiksite sõber olnud – reeglina on need minu jaoks tüütud. Sandman on erand suure algustähega.

On isegi raske öelda, mis mind selle teose/koomiksisarja puhul enim köidab – Gaimani geniaalne loojutustamise ja maailma loomise oskus, või kummastavalt köitev ja mällusööbiv pildimaterjal. Iroonilisel kombel on see koomiks – mille peategelaseks on Morpheus ehk Unede (Ulmade?) Jumal –, üks väheseid kirjandusteoseid, mis ikka ja jälle end ka minu unedesse sisse murrab.

Gaiman segab oma lugudes talle ainuomast fantaasiat, õudust, iidset ja tänapäevast mütoloogiat ning sünget huumorit moel, mida on võimatu unustada. Ja tundub, et ma pole ainuke, kes sarja lootuselt armunud on: Wikipedia väitel on Sandman ainus koomiks, mis on kunagi võitnud maineka World Fantasy Award‘i ning üks kolmest, mis on jõudnud New York Times‘i bestsellerite nimekirja (teised kaks on Watchmen ja The Dark Knight Returns).

Tarmo Jüristo:

Minu selle aasta vaieldamatult suurim lugemiselamus oli Austria kirjaniku Thomas Bernhardi 1983. aastal ilmunud õhukesepoolne raamat The Loser” (originaalis Der Untergeger). Bernhard on kuulus väga iseloomuliku stiili ja keelekasutuse poolest ning The Loser on intensiivne ja sügavale lõikav sissevaade sellesse millised võivad olla geeniusega kohtumise laastavad tagajärjed lihtsurelikule. Suur kirjandus nii nagu seda vanasti tehti.

Žanrikirjanduses ühtegi Bernhardiga võrreldavat vapustust ei olnud, aga sellegipoolest sattusin lugema mitut väga toredat ja soovitamist väärivat raamatut. Kui nende hulgast püüda leida üks erilist esiletõstmist vääriv, siis oleks see Mehhiko kultuskirjanik Paco Ignacio Taibo II ja tema mitmekihiline põnevusromaan Four Hands” – ülesehituselt Tarantino Pulp Fiction‘it meenutav spioonilugu, milles kaks elukutselist ajakirjanikku kistakse rahvusvahelisse konspiratsiooni, kuhu on segatud CIA erioperatsioonide üksus koodnimega “Seitse päkapikku”, punt Mehhiko narkokaupmehi ja Trotski detektiivromaani kadunud käsikiri.

Aasta meeldejäävaima lühiloo-kogumiku leid on omamoodi seotud laiskusega – selle asemel, et lugeda läbi “2666″, läksin lihtsama vastupanu teed ja võtsin ette Bolaño “Last Evenings on Earth”. Eleegiliselt kaunid, melanhoolse tooniga lood mis lõppevad justkui poolelt lauselt - ja jäävad lugeja mõtetesse päevadeks kui mitte nädalateks.

Emakeelse kirjanduse elamused on mõlemad tõlked LR-i sarjast – tänavu ilmunud Milorad Pavići raamat “Tuule sisemine pool”(tlk. Maiga Varik) ning 2001. aastast pärinev Heinrich Bölli “Doktor Murke kogutud vaikimine” (tlk. Eve Sooneste) – viimast lugesin Tallinna Keskhaigla palatis oma poja sündi oodates.

Tiit Aleksejev:

2009. aasta õnnestunuim leid oli Wallace Breemi “Kotkas lumes” (Eagle in the Snow, esmatrükk 1970), mis räägib Reini liini (lootusetust) kaitsmisest 5. sajandi alguses. Üks parimaid ajaloolisi romaane, mida lugenud olen ja soovitan soojalt. Ridley Scotti “Gladiaatori” peategelane kindral Maximus on muide Breemilt pihta pandud. Kuigi raamat lendab filmist kõrgelt üle.

Teisele kohale asetaksin Roberto Bolaño “2666″ (esmatrükk 2004). Seda ennekõike vormilisest küljest – võimalik, et see teos markeerib liine, mida mööda 21. sajandi romaan oma teekonda alustab või õigemini jätkab. Unenäoline ja tekitab sõltuvust.

Siis tuleb Iain Pearsi “Stones’i langus” (Stone’s Fall, esmatrükk 2008) mis oli lihtsalt hea põnev lugemine. Esimese maailmasõja eelne Euroopa, töösturid, pankurid ja spioonid. Lugu, mis end lõpust algusesse lahti kerib. Sarnaselt sama autori An Instance of the Fingerpost‘ile mitu jutustajat ja (sic!) prohvetlikuks osutunud kirjeldus majanduskriisist, mis raamatu ilmumise ajaks kenasti kätte jõudis.

Ja muidugi Vladimir Sorokini “Opritšniku päev” (esmatrükk 2006) Aila Tomingase tõlkes. Aus lugu tänapäeva Venemaast (antiutoopia vormis) ja võib arvata, et Sorokinile ei ole plutooniumiga teed serveeritud ainult seetõttu, et Kremli bojaarid tunnevad end Ivan Julmaga võrdlemisest meelitatuna.

Pascal Quignard’i “Vaikse pargase” (La barque silenciuse, 2009) üle oli samuti hea meel. Tabab mingit isiklikku närvi ja aitab õigeid seisundeid leida. Oluline põhimõte: kui on mida öelda, siis tuleb seda teha lühidalt, segaselt ja veenvalt. Kalev Kesküla “Elu sumedusest” (2009) näib samal teel olevat ja see on samuti väärt raamat.

Eesti kirjandusest on anno domini 2009 ennekõike meelde jäänud memuaarid. Ja neid on olnud palju ja erinevaid. Kuigi tuleb kurbusega nentida, et on veel kodanikke, kel mälestused seniajani avaldamata. Nii ei saa, sõbrad. Kirjutama!

Tõnu Õnnepalu:

Aasta on tohutu pikk aeg ja alguses loetud raamatud on lõpuks põhiliselt meelest läinud. Aga pingutan mälu. Tundub, et meelde tulevad esimesena paksud raamatud või üldse need, mida sai loetud kaua aega. Ja selle aasta lugemiste mingi märksõna näib olevat demüstifikatsioon. Tegemist võib olla ealise iseärasusega.

Esimest korda elus lugesin Edgar Lee Mastersi “Spoon Riveri koolnuid” (tlk. Brois Kabur). Ometi olin neid luuletusi teadnud terve teadliku elu. Kui ta ilmus, olin 14, ja millalgi loeti neid palju ette raadios. Need jäid väga meelde, aga justkui millenagi, mida lugeda ei saa. Nüüd siis lugesin. Olid head küll. Aga mitte nii müstilised kui meeles. Aga Tuomas Anhava “Aastad” (tlk. Paul-Eerik Rummo), kunagi loetud, oli veel palju parem kui siis. Kuigi sain tast nüüd juba päris hästi aru. Karl Ristikivi tohutu päevik demüstifitseeris paguluse. Viletsus, muud midagi. Betti Alveri koguteos (koost. Enn Lillemets) tekitas allergia eesti poetesside kummardamise vastu, kuigi olen Alverit terve elu kõrgelt hinnanud. Aga mingi kummaline tühisus ilmnes sealt, täiesti vastupidi koostaja taotlusele. Ja Thomas Manni “Võlumäge” (tlk. Marta Sillaots) nüüd õnneks enam kunagi lugema ei pea. Liiga paks. Ega tal seal ikka nii palju ka öelda polnud. Hulga loba.

  1. 17. detsember, 2009 kell 15:10 | #1

    Siinkohal on vast sobiv mainida, et Barnes&Noble’i soovitusnimekirja jõudis tänavu ka üks Eesti raamat - ka meil hiljuti jutuks olnud Mati Undi “Brecht at night”.

Kommentaarid on suletud.