Esileht > Kriitika, Raamat, Vana klassika > Väike suur raamat

Väike suur raamat

17. detsember, 2009 Tarmo Jüristo
A Tomb for Boris Davidovich

Danilo Kiš - A Tomb for Boris Davidovich

Värskes ühispostituses sai küll juba tänavustele suurematele lugemiselamustele joon alla tõmmatud, kuid aasta pole veel teadagi läbi ja raamat, mille eile lõpuks kahetsusega käest panin väärib kindlasti kohta selles nimekirjas.

Olles praegu juhtumisi mõneks ajaks Horvaatias ja jäädes truuks tavale püüda reisides lugeda kohalikku kirjandust võtsin Tallinnast lahkudes muuhulgas riiulilt kaasa Danilo Kiši raamatu “A Tomb for Boris Davidovich”, mis jäi mulle vist esmakordselt silma aastaid tagasi Harold Bloomi kuulsa Lääne kirjanduse kaanoni neljandas osas, ühena kolmest äramainimist leidnud serbo-horvaadi kirjanikust. Tõele au andes ei ole Kiš oma päritolult muidugi ei Serbia ega ka Horvaatia kirjanik — ta sündis 1935. aastal tollases Jugoslaavias Ungari juudist isa ja Montenegrost pärit ema lapsena.

“Boris Davidovitši haud” (Grobnica za Borisa Davidoviča) on seitsmest süngest loost koosnev õhuke, 135-leheküljeline kogumik, mille avaldamine Zagrebis 1976. aastal tõi kaasa hulga paksu pahandust. Tehniliselt on tegu eraldiseisvate jutustustega, mis aga omavahel lõikuvad ja resoneeruvad, moodustades kokku ühise terviku. Tegelaste traagilised saatused jooksevad läbi mitmete lugude üksteist aeg-ajalt põgusalt riivates ja peegeldades ning kokkuvõttes moodustub neist väga omalaadne panoraam.

“Boris Davidovitši hauda” on ahvatlev lugeda kui kommunismi ja totalitarismi kriitikat — ning seda on sageli ka tehtud —, kuid selliselt jääb raamatust veidi vale pilt. Kui see, millest Kiš kirjutab, paigutab tema lood teatud ajastusse ja kohta (nagu 13. sajandi Prantsusmaa karjuste ristisõda, Vene revolutsioon, Stalini repressioonid ja Siberi vangilaagrid jm.), siis see, kuidas ta seda teeb, muudab need ajatuteks, igavikuliseks kirjanduseks. Kiš järgib ülima hoolikusega show, don’t tell reeglit ja selliselt jäävad ka kõikvõimalikud moraalsed hinnangud, olgu siis tegelaste osas või olude kohta, mille keerisest nood end leiavad, lugeja enda teha. Kiš ei räägi meile ajastutest, revolutsioonidest, sõdadest või tagakiusamistest, vaid ainult inimestest — tema tööriistaks on mitte üldistused, vaid detailid. Neile keskendudes lükkab Kiš ajastu apokalüptilised sündmused hooletu käeviipega taustale ning toob esile sama tõdemuse, millele viitas Sartre oma vast kõige kuulsama kirjareaga: l’enfer, c’est les autres.

Eraldi väärib äramärkimist Kiši stiil. See on kerge ja õhuline ning jätab oma lakoonilisuses kohati lausa hapra mulje. Niigi lühikesed lood on oma ülesehituselt sageli katkendlikud, visandades tegelasi mõne üksiku, esmapilgul justkui hooletu tõmbega. Samas on need tõmbed tehtud meistrikäega ning nagu andeka kunstniku joonistuse puhul, piisab neist täielikult, et anda edasi kõik vajalik. Kiši keelekasutus on ühtaegu äärmiselt täpne, ökonoomne ja poeetiline — mis ei ole kokkuvõttes ka sugugi üllatav, kui teada, et ta oli oma eluajal tuntud vähemalt samavõrd andeka luuletaja kui kirjanikuna.

Tähelepaneliku lugeja jaoks pakub “Boris Davidovitši haud” veel terve hulga leidmis- ja äratundmisrõõmu sisaldades ridamisi väikseid kummardusi Kiši ennast kirjanikuna inspireerinud eeskujude (nagu nt. Jorge Luis Borges, Bruno Shultz, Isaac Babel ja James Joyce) suunas. Kokkuvõttes on tegu raamatuga, mis on palju suurem kui sellele peale vaadates võiks arvata — ja seda päris mitmes mõttes.

Kommentaarid on suletud.