Esileht > Psühholoogia, Raamat, Teadus > Miks ja kuidas me ropendame?

Miks ja kuidas me ropendame?

19. detsember, 2009 Maarja Kangro

tyra-netist1Näitasin Loomingu Raamatukogu kolleegiumis keeleteadlase Steven Pinkeri vihukest “Seitse sõna, mida sa ei tohi televisioonis öelda” (The Seven Words You Can’t Say on Television, 2008). Selle tõlkimine oleks muidugi olnud raske ja nõudnud rohket kommenteerimist ning nõnda jäi see arutelust välja; ent kuna eesti lugejale võiks sedalaadi info siiski kasulik olla, kirjutan sellest nüüd Mareki ettepanekul siin blogis. Teose pealkiri on võetud koomik George Carlini samanimeliselt monoloogilt ja tegu on ühe peatükiga paksemast raamatust “Mõtlemise aine. Keel kui aken inimloomusesse” (The Stuff of Thought. Language as a Window into Human Nature, 2007). “Mõtlemise aine” on tervikuna muhe ja huvitav lugemine ning vääriks tegelikult siiski eesti keelde tõlkimist, isegi kui see nõuaks teatavat puremist. Pinkeril on muidugi teisigi raamatuid, mida võiks tõlkida, näiteks “Kuidas meel töötab” (How the Mind Works, 1997).

Eelmises postituses võtsin sõna mehe vastu, kes tegi maha poliitilist korrektsust ja korrektset, mittesolvavat sõnavara. Samas on mu enese keelekasutus põhjustanud inimeste viha ja ärgitanud tööle teletsensorid. Kui olin ETV luuleminutites lugenud ette oma teksti, milles esines mitu korda sõna türa, põhjustas see niisuguse pahameeletormi, et lõpuks jäeti ka teiste poeetide juba lindistatud luuletustest nii mõnedki välja, kuna nad sisaldasid ebatsensuurseid sõnu. Need olidki sõnad, mida “sa televisioonis öelda ei tohi”, ja neil paistab endiselt olevat pimestav jõud, mis moondab, varjutab või kustutab kogu ülejäänud konteksti.

Pinkeri raamatu peatükk annab soovijaile seletusi, miks see nii on. Lugeja saab muheda ülevaate vande- ja tabusõnade semantikast ja neuroloogilisest põhjast.

Vandumise semantika alapeatükis räägib Pinker jumalatest, haigusest, mustusest ja seksist. Jumala nimi on tabusõnana inglise keeles ära lahtunud, ja eks see ole samamoodi ka eesti keelega. Haigus on samuti kadunud, vaevalt keegi enam raevunust peast teisi katkuga ähvardab. (Pinker räägib küll uuest tabusõnast vähk, mille asemel eelistatakse kasutada väljendit raske haigus vms.) Seevastu väljaheited ja seks toimivad endise jõuga.

Seksi “panused”, st riskid on kõrged: nende hulka kuuluvad haigused, armukadedus, ärakasutamine, vägistamine, intsest, lastepilastamine jne. “Pole üllatav, et indiviidide ja kogukonna valvurite vahel leiab pingeid, kui asi puudutab suvalist seksijuttu (mida saadab valvurite silmakirjalikkus, kui asi puudutab nende endi suvaseksi),” kirjutab Pinker (lk 349 tervikraamatus).

Pinker püüab bioloogiliselt ära seletada ka seda, miks naised soosivad himurat seksiteemalist juttu vähem kui mehed: kui naise jaoks järgneb (tegelikult küll ainult vahel võib järgneda, olgem ausad) suguaktile pikk rasedus- ja imetamisperiood, siis mehed “võivad pääseda mõneminutilise kopulatsiooniga”. Mida rohkemate partneritega mees seksib, seda enam ta geenid potentsiaalselt levivad. Nii olevat juhuseks mehele nii emotsionaalselt kui ka geneetiliselt kasulikum, leiab Pinker. Sestap ajavat mehed ka rohkem seksijuttu. Tundub sidus mõttekäik, ehkki minu empiirilised kogemused sellele päriselt ei vasta, pigem tundub asi sõltuvat isikuomadustest.

Ebakenad sõnad seksi kohta on transitiivsed (fuck, screw, hump, bonk, shag; eesti (kedagi) keppima, nussima jne), viisakad sõnad või väljendid aga intransitiivsed (have sex, make love, sleep together; eesti magama, voodisse minema, armatsema). Kindlasti ei soovi kõneleja adressaadile meenutada vastastikusel soovil toimuvat meeldivat ühistegevust, kui öeldakse oh, fuck! või see oli sihuke nuss. Porno vastu võitlev feminist Andrea Dworkin väidab, et kogu seksuaalvahekord on vägistamine ja räme seksikeel on seotud naiste rõhumisega; “peenis on seksuaalne võim” (lk 349 tervikraamatus). Kui Dworkini stiilis mõelda, võib oletada, et ka hobusele joonistatud “türa” mu pahandust põhjustanud luuletuses tajuti lugeja/kuulaja ohustamisena, tema kallal hirmsa riistaga vägivallatsemisena – ükskõik, kas tegu oli nais- või meessoost nördinutega. (Muuseas – mitte et ma oleksin just Carlinist lähtunud, aga kui aus olla, siis tema monoloogi 7 televisioonis keelatud sõna hulka türa tegelikult ei kuulunudki.)

Seda, kuidas ühele ja samale asjale viitamine annab eri terminite puhul edasi täiesti erinevat (emotsionaalset) informatsiooni, illustreerib Pinker mitme toreda näitelausega, muuhulgas nt: “Nii et torumees tahtis muga rääkida, sellal kui ta kraanikausi all tööd tegi, ja ma pidin kõikseeaeg tema persepragu vahtima.” Või: “Siis näitas John mulle albumit, ja mina oleks pidanud justkui ütlema, oi kui kena, nagu ta riist (või võiks dick ikkagi türa olla?) ei tilbendakski seal väljas.” [nii ütles Ringo Starr , kui Lennon näitas talle plaadiümbrist, millel nad Yoko Onoga alasti poseerisid]. Kui neis lausetes tabuterminid viisakate sünonüümidega asendada, ütleb Pinker, läheb emotsionaalselt mõndagi kaotsi, kuna kõneleja reaktsiooni jõudu ei anta enam edasi.

Veel üks tabukeele funktsioone on selle katartiline toime, vajadus valu, frustratsiooni või kahetsuse korral “auru välja lasta”. Sellele hüdraulilisele metafoorile pole aga neuroteadlased vastet leidnud, kuumavee torusid ajus pole, samuti pole leitud, et öeldes Oh, fuck vabaneks suurem energia kui öeldes Fiddle-dee-dee.

Küll aga on olemas elektrofüsioloogiline reaktsioon, mis saab alguse konfliktse infoga tegelevast aju eesmisest vöökäärust (anterior cingulate cortex), kui inimene märkab, et ta on teinud vea. Pinker kirjutab: “Avalikult nimetavad kognitiivsed neuroteadlased seda Error-Related Negativity (Veaga Seotud Negatiivsus); omavahel nimetavad nad seda Oh-Shit Wave (eesti keeles võiks see siis olla näiteks “Persse-Raisk-Laine” vms). Samuti on asjasse hõlmatud limbilised ringid, millel põhineb imetajate vihakogemus. “Raevuring” (Rage Circuit) kulgeb mandelkehast läbi hüpotaalamuse ja seejärel keskaju hallollusesse.

Katartilise vandumise hüpoteesi järgi käivitab nt äkiline valu Raevuringi, mis aktiveerib ajuosad, mis on seotud negatiivsete emotsioonidega. Käivituvad nende mõistete representatsioonid (st sõnad), millel on tugev emotsionaalne laeng, ja eeskätt just need representatsioonid, mis asuvad paremas ajupoolkeras, kuna too on negatiivsetesse emotsioonidesse enam kaasatud. Vajadus kaitsevägivalla järele eemaldab basaalganglionides asuvad agressiooniaktide turvalukud, ja inimesel, kultuuristatud olendil, võibki tabusõna karjatamine olla peamiseks agressiivseks teoks (äärmuslikumal juhul muidugi ulutakse ja karjutakse juba artikuleerimatult).

Basaalganglionid, sügaval aju eesosas asuvad neuronite kobarad, millest Pinker räägib juba päris peatüki/raamatukese algul, on evolutsiooniliselt õige vana ajuosa. Basaalganglionid “pakivad” mõtte- ja tegevusjärgnevusi kättesaadavateks kogumiteks – ja ühtlasi reguleerivad nende kogumite kasutamist. Teatud kahjustused basaalganglionides võivad põhjustada nn Tourette’i sündroomi, ebakohaste häälitsuste ja sõnade vallapäästmist, mille üks vorm on ka telesarjadele ohtrasti materjali andnud koprolaalia, tabusõnade ja rõveduste pidurdamatu vool. Pinker leiab, et koprolaalia (nagu ka obsessiiv-kompulsiivse häire puhul) on tegu tasakaalu puudumisega “piduri ja gaasipedaali vahel basaalganglionides” (lk 336). Basaalganglionid on kirjutanud tabupaketi peale “ära ava”, ent miski sunnib inimest just seda pakki vales olukorras lahti tegema. Niipalju siis häirest ja ebakohasest vandumisest.

Tegelikult on vägisõnade kasutamisel tähtsal kohal keeleline kompetents ja kohastumus. Õige karjatuse või vandesõna kasutamine näitab, et sa valdad keelt ja tunned keele erinevaid kasutuskontekste. “Sitapea!” öeldakse ikka inimese kohta, mitte selle peale, kui võetakse kogemata kinni tulisest potikaanest.Vale vägisõna või hüüatus võib sind kergesti ära anda; Pinker räägib selle kohta loo juudi naisest, kes üritas eksklusiivses country club‘is WASP-i mängida, karjatas aga basseini jääkülma vette sumahtades: “Oy vey!… mida iganes see ka ei tähendaks” (lk 367).

Aga ega ma tervet peatükki ümber jutustada ei jõua. Ehk teeb keegi millalgi raamatu eestindamisega algust, et me maastikule võiks jälle uut valgust langeda.

PS Illustreeriv pilt on võetud netiavarustest; kui leian üles foto hobusega liiklusmärgist, asendan praeguse pildi eestimaisega.

Categories: Psühholoogia, Raamat, Teadus Tags:
  1. 6. jaanuar, 2010 kell 23:51 | #1

    Ed io spero che le venga un cancro (loodan et Teile tuleb vähk) oli itaalia kaitseministri Le Russa vastus ühele Hispaanias elavale itaalia noormehele, kes Barcelonas enne Inter-Barca mängu talle (pisut provokatiivselt) soovis “loodetavasti läheb matšil Teie Interiga sama halvasti, kui Itaalial Teie valitsuse all”.

    Ja 2002 aastal vallandus poleemika pärast seda kui Firenze Social Forumil Oriana Fallacit (toona ammu New Yorgis erakuelu elav ja vähki põdev) imiteerinud Sabina Guzzantile keegi hõikas publiku seast “loodetavasti tuleb teile vähk”, mille peale Guzzanti oli öelnud: “minul juba on üks, loodetavasti tuleb ka Teile ja Teie emmele”.

    Nii et vähk töötab küll, nii sõimu- kui tabusõnana…

  2. Ants
    16. oktoober, 2010 kell 10:13 | #2

    Ropendamine on olnud läbi aegade. Mõnes mõttes on see alati rahvasuus olnud. Kes on taarkat vaadanud , siis see alles saab korralikku roppust kuulda.

Kommentaarid on suletud.