Esileht > Eesti kirjandus, Kriitika, Meedia, Tõlkimine > Kus on rahvakirjanikud?

Kus on rahvakirjanikud?

5. märts, 2009 Krista Kaer
Eesti Päevaleht, 05.03.2009

Eesti Päevaleht, 05.03.2009

Juba tükk aega on Eestis käimas suur kisa ja kära selle ümber, millised raamatud “müüvad” ja millised mitte, kas avaldada häid raamatuid, mis ei müü, või mitte nii väga häid, mis müüvad, ja kas kõiki kirjanikke ja kunstnikke tuleb üleval pidada või ei. Karl Martin Sinijärv lisas nüüd veel omalt poolt õli tulle, nõudes kirjanikele palka. Iseenesest ei pane imestama mitte Karl Martini artikkel, vaid kommenteerijate reageeringud. Jah, kõik teavad, et neid ei saa võtta üldise arvamusena, aga midagi need siiski näitavad, ja see midagi annab aimu paljude inimeste suhtumisest Eesti praegusesse kirjandusse. Olen jälginud ka seda, mis toimub näiteks Briti ja Iiri kirjanduses ja lugejate reageeringuid, ning niisugust suhtumist, et tegu on ainult muidusööjate ja tühikargajatega pole ma küll kohanud. Ma ei taha sugugi öelda, et süüdi on ainult loll mass, kes midagi ei mõista. See võõrandumine on mingil hetkel tekkima hakkanud ning kuidagiviisi tuleks sellest üle saada. Ja üsna tõsiselt peaks see panema mõtlema ka kirjutajaid. Kas või näiteks selle üle, miks nad kirjutavad. Ülo Tuulik ütles hiljuti televiisoris, et kirjutamine on niisugune haigus, mille väljaravimiseks pole veel rohtu leiutatud. Niisuguseid arvamusi, et inimene kirjutab sellepärast, et ta teisiti ei saa, on aga viimasel ajal väga harva kuulda olnud. Ja kirjanikuks saada on imelihtne. Vähemalt jääb niisugune mulje, kui lugeda mõnda laekunud käsikirja, mille autor pole ilmselt esimest mustanditki üle lugeda viitsinud. Ja kogu selle parimal juhul keskpärase raamatumassi seest millegi välja sõelumine on väga raske, seepärast lüüaksegi tihti käega ja öeldakse, et ah, üks jama puha. Ei aita siin suurt ka ajakirjandus. Samal ajal ümbritseb parimaid tõlkekirjanduse autoreid mingi elitaarsuse aura, mis tekitab nii mitmelgi puhul samuti tõrke, isegi kui seal midagi elitaarset tegelikult ei ole. Kuidas seda aga potentsiaalsele lugejale selgeks teha? Eks nende küsimuste üle mõtiskletakse mujalgi ja püütakse leida seda valemit, mille alusel kirjutatud raamatut järsku kõik loeksid. Siis aga ilmuvad järsku ilma igasuguse valemita “Harry Potter”, “Da Vinci kood”, Millenniumi-triloogia, “Musta pori näkku” – ja neid loevad innukalt ka inimesed, kes on väitnud, et nemad küll mingeid väljamõeldisi lugema ei hakka. Küllap on sellistegi raamatute tekkimises võimalik tagantjärele mingit seaduspära leida, aga sellest juba mõni teine kord.

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika, Meedia, Tõlkimine Tags:
  1. 6. märts, 2009 kell 00:53 | #1

    Minu hõredad kogemused Eesti kaasaegse kirjandusega on liigitunud peamiselt kategooriatesse “piinlik” või “valus lugeda”, mõne üksiku erandiga. Ning selleks, et mingit raamatut laialt “heaks” peetaks ei pea ta ju sugugi tingimata miljonites eksemplarides müüma, pigem kipub kehtima sedapidi seaduspära, et suured müügihitid on omamoodi kirjandusporno (Dan Brown on selle žanri teenekas viljeleja ).

    Aga potentsiaalsele lugejale saab seda selgeks teha ilmselt ainult läbi lugemiskultuuri arengu - ja selle eesmärgi edendamiseks vist ju ka see blogi käima lükatud saigi.

  2. 6. märts, 2009 kell 01:15 | #2

    Mõnes mõttes Tarmo jutt kinnitab Krista väidet: “Ja kogu selle parimal juhul keskpärase raamatumassi seest millegi välja sõelumine on väga raske, seepärast lüüaksegi tihti käega ja öeldakse, et ah, üks jama puha.” Ma ei saa ennast samuti väga intensiivseks Eesti kirjanduse lugejaks pidada, ent seevastu adun üsna hästi üldpilti ja püüan lugemisvalikuid teha alati kindla peale, mistap minu muljed Eesti uuemast kirjandusest on väga positiivsed: igasse aastasse jagub mitu teost, mida loeksin ka siis, kui need ei oleks kirjutatud eesti keeles.

  3. 6. märts, 2009 kell 01:29 | #3

    Ma siiski päris nii et arva, et “üks jama puha” - nagu varem mainitud olen ka mina erandeid leidnud, viimane selline oli näiteks Rein Raua “Vend”. Ning kindlasti kirjutatakse jama igal pool, lihtsalt suuremate keelte ja kirjanduskultuuride puhul on see kirjutajate seltskond suurem ning juba ainuüksi seeläbi ka tippe rohkem.

    Aga mul oleks tõesti ainult hea meel kui kohtaksin rohkem selliseid emakeelseid teoseid, mis annaks põhjust kogu Eesti kirjandust (ja mitte mõnd üksikut autorit või teost) kõrgelt hinnata. Kui mu välismaalastest tuttavad on mõnikord küsinud, et milliseid Eesti raamatuid ma neile lugeda soovitaks siis vähemalt minul jääb soovituste loendamisel sõrmi üle.

  4. Krista Kaer
    krista kaer
    7. märts, 2009 kell 11:11 | #4

    Dan Brown on muidugi saast, aga lisasin ta sellesse ritta lihtsalt sellepärast, et praegusel oletatavasti kirjasõnast võõrdunud ajastul on “Da Vinci kood” ka üks neist raamatutest, mis on levinud üle maailma nagu kulutuli. Ja paadunud optimistina loodan, et võib-olla võttis mõni inimene pärast selle lugemist kätte ka uue raamatu, sest ta sai esimest korda aru, et raamat (olgugi et halb) oli võimeline teda köitma. Äkki oli järgmine raamat parem?
    Ja “üks jama puha” pole kaugeltki ka minu arvamus. Eestis on väga häid ja häid kirjanikke, keda tasub lugeda kindlasti. Niisuguste üldiste sõneluste käigus nende nimed aga esile ei kerki. Nemad ei tao endale tavaliselt ka vastu rinda ega nõua, et neid austataks ja armastataks.

  5. 19. märts, 2009 kell 14:55 | #5

    Samas on enesekirjutus eestlasena oluline. Kasvõi ajaloolise dokumendina jätta alles aasta 2009. Dokument on muidugi kehv sõna. Emotsioon. Oskus ennast tunnetada tekstina ja teksti sees.

    Mis mind raamatupoes müüjana häirib, on tavaliselt see, et raamat on muutnud lihtsalt kaubaks. (Olen õppinud ülikoolis eesti filoloogiat ja natuke ka kirjandusteadust.) Kui seda ilusti postamendile panna, kui sellest kenasid sõnu ja lauseid kuhugi Päevalehte, Keskusi, Postimehesse, Eesti Ekspressi või mai tea Õhtulehte kirjutada, kui sellest hommikutelevisioonis rääkida, siis tuleb kohale hunnik hulle, kes korraga tahavad just seda ja seda ja seda ja seda raamatut. No… Ja elulugusid tahavad nad eriti. Mäletan, et ühel koolitusel te rääkisite Morgenist, aga ta on praeguseks pildilt kadunud, sest keegi kirjutas kuskil Sirbis. Ja kõik.

    Kadunud. Finito.

    Miks on oluline selline raamat nagu “Mina olin siin”, samas, kui on ka teisi raamatuid? Ka teisi tegijaid? Igasugused tekstid on vajalikud mitte lihtsalt ilukirjandusliku väärtuse pärast, vaid ka sellepärast, et nad ühendavad erinevaid inimesi. Nad panevad inimesi mõtlema mingis konkreetses suunas. Mõtlema nagu eestimaalased või eestlased või eurooplased jne. Väljataga kirjutas Keele ja Kirjanduse 9/10 numbris 2008, et meid mõjutavad narratiivid kõige rohkem. Põhimõtteliselt kõik see, mida tarbime vaimselt (filmid, ilukirjandus, maalid, tants, teater jne) mõjutab esiteks meie maailmast arusaamist, teiseks ka mingis mõttes meie käitumist. Kuidas mõjub “Mina olin siin”? Kuidas mõjus “Piiririik”?

    Kui me aga loeme ainult neid tekste, mis on produtseeritud esiteks 20 - 30 aastat tagasi Usas või mai teagi Inglismaal, siis me mingis plaanis oleme nii ajast kui ka kohast maas. Ja ma ei tea, kuidas selle eluaegse toetusega lood on. Minu meelest peaks ikkagi mingil hetkel piirama pidevat kirjutamist või õigemini ühe ja sama loo pidevat produtseerimist. Aga kas inimene peaks saama selle kõige eest raha? See on küll nüüd üks huvitav küsimus.

    Aga REKLAAM on põhiline punkt, millele tänapäeval rõhuda tuleb, kui kõnelda parematest müümisvõimalustest ja sealtkaudu võib-olla isegi parematest honoraridest.

    “Musta pori näkku” on üks meediaprojekt, mis polegi päris väärtusetu raamatuna, aga igal juhul annab see meile märku sellest, kuidas paremini müüa OMA toodet, mis lõppkokkuvõttes ongi ju raamat. Kirjanik olla on just seetõttu raske, et ta ei pea lihtsalt oma asja hästi tegema, vaid ta peab seda ka hästi müüma.

    Nägin rahvusraamatukogus oma kirjanikust kursusvenda, ütlesingi talle, et ta on käsitööline. Esmajärjekorras. Sealt edasi peab ta olema suurepärane müügiguru või vähemalt võiks olla inimesi, kes tegeleksid tema raamatu müümisega.

  6. 19. märts, 2009 kell 16:54 | #6

    Kui eestlasele enesekirjutus oluline on siis peaks “Musta pori näkku” ju seda rolli väga hästi täitma - pole küll ise lugenud, aga kommentaaridest olen aru saanud, et see on (küll personaalne, emotsionaalne ja häbenematult erapoolik) sissevaade ühte Eesti lähimineviku perioodi.

    Samas jään ma kõhklevaks kas selline “oma rahvaga” ühtekuulumise eesmärk peaks kirjanduse lugemisel kuigi olulisel kohal olema - mina ise pigem just sellepärast püüangi lugeda hästi erinevate kohtade ja ajastute kirjandust, et MITTE mõelda nagu eestlane või eurooplane, vaid püüda olla suuteline mõtlema ja maailma nägema ka nagu nigeerlane, Briti kolonist 20. sajandi alguse Birmas või Alžeeria immigrant sama sajandi lõpu Pariisis. Sest mina tõesti ei usu, et meie suurim häda oleks vaatenurkade või seisukohtade liigne paljusus, Eestis kohe kindlasti mitte :).

    Selliselt ei pea raamatuid vaatama ju kui mitte ankrut, mis annaks sulle pidepunkti konkreetses ajas ja kohas, vaid võib neid näha ka kui laeva, mis võimaldab sul pääseda ajastutesse ja kohtadesse kuhu sa muidu ei jõuaks - või kuhu sul isiklikult on võimatu pääseda. Kas Tammsaare lugemine on kuidagi “ajast maas” lihtsalt seepärst, et “Tõde ja õigus” on kirjutatud nüüd juba 80 aastat tagasi?

    Mõistagi on rahvus, nii nagu me seda täna teame, kultuuripõhine kontseptsioon ning nõuab selliselt nii oma tekkeks kui kestmiseks mingit seda kultuuri defineerivat jagatud ühisosa selle rahva liikmete vahel - ja see hõlmab ka rahvuskirjandust. Samas oleks kirjanduse redutseerimine lihtsalt kultuurilise solidaarsuse tekitamise tööriistaks minu arust sama kurb, kui raamatute nägemine kaubana.

  7. 20. märts, 2009 kell 12:41 | #7

    Jah… Ma tegelikult nõustun selle väitega, et kirjandus on laev erinevatesse ajastutesse ja kultuuridesse, aga see ei tähenda seda, et meil ei võiks paljutahulist Eestimaad kujutavat ilukirjandust olla.

    “Musta pori näkku” ei ole ju mitmetahuline. Tammsaare on tõesti 80 aastat tagasi kirjutanud ühe ajastu probleeme ja inimesi hõlmava romaani, mida võib vaadelda igat moodi. Mitte ainult sealt rahvuslikku tõde otsides, vaid ka kui ajastupilti ja inimeste psühholoogia kujutlust. See on mingis mõttes kõikehaarav viieosaline teos. Alates agraarkultuurist, viienda aasta revolutsioonist, esimese põlve intelligendist linnas jne, jne, jne. See ei ole lihtsalt haaravalt kirjutatud autobiograafia, nagu seda on “Musta pori näkku”.

    Ma isegi ei julge seda raamatut lugeda, kuigi arvustustest näen, et see raamat võib jätta kauemaks jälgi üleüldisele kirjandusmaastikule. See oli vist Sven Vabar, kes kirjutas Sirbis sellest üsna suure vaimustusega juba oktoobri lõpus, novembri alguses kirjutas. Võin eksida!

    Kindlasti ei tahtnud ma oma kommentaariga öelda, et ärge lugege võõraste maade kirjandust, vaid tahtsin väita, et ka eesti enesepilt on vajalik, just praegu, just 2009. aastal. Natuke on sellega tegelenud “Lasnamäe lunastaja” Mari Saat, aga see on ainult üks nägemus Eestist. Me oleme multikultuursel maal. Seda tuleb mitte ainult uurida, vaid ka emotsionaalselt kirjeldada. Jah, ma usun, et üht Tammsaaret on meil vaja.

    Samas raamat on kaup. Lihtsalt. Nii kurb kui see ka ei ole. Reklaam on küll tehislik viis inimesi siduda teatud kauba külge, aga samas… (ma tõepoolest pole eriti kursis ei ärieetika ega ka mitte turundusega üldse)… samas võib see siduda palju erinevaid kogukondi mingisuguse toote külge ja mingis mõttes on see hea. Raamatu puhul tähendab see samasugust taustsüsteemi, sest me ei müü ainult “Musta pori näkku”, vaid me müüme mingit väärtustesüsteemi, mida see raamat endas kannab. Nagu koolis õpetatakse “Tõde ja õigust” - kohustuslikus korras (mis on halb ja ebameeldiv, aga hädavajalik!), sest inimestel peab olema üks kindel asi, mis oleks ühisosa. Mis teha, kui asjad (raamatud, televisioon, sport jne) ühendavad.

    Ja loomulikult oleks hea, kui inimesed suudaksid mõelda mitte ainult kui eestlased.

Kommentaarid on suletud.