Esileht > Ajalugu, Kriitika, Uudisteos > MTV põlvkond circa 1910

MTV põlvkond circa 1910

6. jaanuar, 2010 Daniel Vaarik

Ma olen mitteajaloolane, seepärast on mulle elus abiks ladusa sulega ajalooprofessorid, 1190_titlekes aitavad mul mõelda. Kunagi lugesin ühe sõbra soovitusel läbi Paul Johnsoni kirjutatud Modern Times: A History of the World from the 1920s to the 1980s ning sellest saadik olen õppinud lugu pidama laia haardega teadlaste kirjutatud käsitlustest, mis proovivad lahti mõtestada tervet epohhi.

Ma muidugi mõistan, et ajaloolist tõde ei saa kasti panna ja need ongi lihtsalt ühed tõlgendused teatud ajastust, kuid mida erudeeritum on autor, seda rohkem suudab ta purustada müüte ja narriks teha lihtsustusi, seda rohkem suudab ta kirjeldada seoseid ja mõjutuste vektoreid, mis ulatuvad tänapäeva välja. Philipp Blomi The Vertigo Years, Change and Culture in the West, 1900-1914 (2008) on üks selliseid.

1900ndad oli võimsa tehnoloogilise pöörde ajastu ning enamus asju, mida ollakse harjunud seostama globaliseerumisega, olid siis juba kohal. Üleilmastumine oli tegelikult juba mitu aastakümmet täies hoos, ning iga aasta tõi uusi tehnoloogiaid igapäevaellu, mille mõju oli ilmselt isegi murrangulisem kui mobiiltelefonide tulek 20 sajandi lõpukümnenditel või Interneti lai levik. Kiirusekultus, kultuuri fragmenteerumine, tähelepanu hajumine, naiste emantsipatsioon ja neurasteenia olid märksõnad, mille taustal Virginia Woolf ütles järgmised sõnad:

In or around December, 1910, human character changed.

Miski polnud enam sama ei  kunstis, kirjanduses, tööl. Samal ajal kui kodanlus peitis ennast masstoodetud ornamentide varju,  sepistasid teised pööret modernse killustatud maailma suunas, mida iseloomustab näiteks Igor Stravinski Sacre du printemps, mille alguses oleva fagotisoolo esimeste nootide ajal jooksis Théâtre des Champs-Élysées saalist välja helilooja Camille Saint-Saëns, hüüdes “Si ça, c’est de la musique, moi je suis un babouin!” (”Kui see on muusika, siis mina olen paavian!”)

80 aastat hiljem startinud MTV pildi- ja helikeel on ju kõige selle kõrval poisikeselik mäng, ometi armastame rääkida MTV põlvkonnast kui millestki murrangulisest. Kujutage aga ette, et teie rahulikku 19. sajandi ellu siseneb korraga Freud, auto, film, eriti karmid mürsud ja kiired laevad ning kunstnikud hakkavad korraga midagi sikerdama ja heliloojad lähevad hulluks. Ja siis korrutage see tunne kahega, sest nagunii me seda ette ei suuda kujutada.

Vektorite hulgas, mida Blom välja joonistab, kuulub eriline koht lollidele, kes juhuslikult on Euroopa kroonitud pead ning kelle kohal suveräänse debiilsuse mõttes kõrgub Nikolai II. Mitte, et see mingi uudis oleks, kuid ka tänases maailmas on näha sarnaseid tendentse, kus täielik ajukääbus on saavutanud juhipositsiooni ning pole võimeline aduma kõige vähemalgi määral maailmas toimuvaid keerulisi uusi arenguid. Nikolai II võiks olla selliste jumalus ja tema oskus radikaliseerida Venemaa töölisklassi on midagi, millest võiksid õppida tõelised inimkonna vaenlased.

Teine totaalne tohlakas oli Belgia kuningas Leopold, kes isikliku rikastumise laineharjal suutis muu seas saada ka üheks ajaloo suurimaks dokumenteeritud massimõrvariks, kui suurejoonelise kautšukiäri käigus tapeti otseselt või kaudselt tema käsul Aafrikas umbkaudu 10 miljonit inimest. Aga ega Wilhelm ja Edward ka eriti säravad kujud ei olnud, ausalt.

Ei tasu unustada, et 1900ndatel sepistati lõplikult valmis ka I maailmasõda ja seeläbi loogilise jätkuna ka teine. Blom jälgib maskuliinsuse arengut vastukaaluna naiste emantsipeerumisele, sõgedat võidurelvastumist meredel ning kõige selle juures loomulikult kõlab üks refrään – mis on tänapäeva ülepea teisiti ning kas me oleme valmis taluma uusi ajaloolisi ja tehnoloogilisi murranguid, näiteks sama suuri, mis kunagi nii muserdasid meie vanavanavanemaid.

Uued tehnoloogilised revolutsioonid on põhimõtteliselt meie ees ning 2010 ei erine vähemalt teadus-tehnoloogilise olukorra poolest liiga palju 1910st. Kujutage ette näiteks nanotehnoloogilist söögilauda, millest ühtepidi saab läbi kõndida ja teistpidi ei saa. Või nähtamatuks tegevat keepi. Mõlemad neist asjadest on prototüüpidena olemas ning palju muud veel. Järgmiseks hakkame katseklaasis kasvatama veiseliha, millel puudub mõistus ja taju ja mida võib kujundada näiteks tulbikujuliseks. Ray Bradbury inimesi jahtiv robotkoer? Palun väga, sellele tuleb lihtsalt püss veel külge ehitada. Ilmselt ei olegi Blomi raamatu ilmumise ajastus selles mõttes juhuslik. Aga ma siiski loodan, et saame kuidagi hakkama.

P.S. Praegu tuli veel üks selline haarderaamat meelde, see on muidugi Bertrand Russeli History of Western Philosophy, mis on küll terve Lääne filosoofia ajalugu aastani 1946, kuid mis on kirjutatud samuti sellises ladusas stiilis nagu mittefilosoofist lugejale sobib :). Ja kui päris imelikuks minna, siis kõige esimene haarderaamat, mida ma kunagi lugesin, oli vist kellegi L. Jankonvski noorsooraamat “Meritsi ümber maa”.

Categories: Ajalugu, Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. 7. jaanuar, 2010 kell 14:30 | #1

    Ma usun, et see polnud Danielil mõeldud reklaamina, ent igal juhul on hea meel huvilistele teada anda, et see Blomi raamat on lähiajal ilmumas Varrakus ka eesti keeles, vt. http://www.varrak.ee/product/7110/

Kommentaarid on suletud.