Esileht > Lugemine > Uusaastalubaduste lainel

Uusaastalubaduste lainel

15. jaanuar, 2010 Tarmo Jüristo

Salon.com-i raamatublogi sirvides jäi mulle hiljuti silma üks intrigeeriva pealkirjaga postitus, mis soovitab saabuval aastal lugeda läbi mõni raamat, mis sulle ei meeldi.

Enamus meist, sageli ka need, kes tõesti väga palju loevad, on oma lugemisdieedilt siiski üsna üksluised. Me teame üldjoontes, mis meile meeldib ja mis mitte ning arusaadavalt püüame lugemisele kuluvat aega kasutada pigem meeldivate raamatute jaoks. See kategooria (”meeldiv kirjandus”) ei ole aga tingimata sugugi sama, mis “hea kirjandus” — kui mulle näiteks biograafiad žanrina ei istu (ja konkreetselt mulle ei istugi), siis see ei tähenda, et ma arvaks, nagu ei oleks kellegi elulugu võimalik selliselt kirja panna, et see liigituks “heaks kirjanduseks”. Ilmselt on selliseid žanrilisi (aga miks ka mitte ajastulisi või regiooniliselt piiratud) valgeid laike meil kõigil: mõni ei seedi ulmet ja fantaasiakirjandust, teisel on valulised mälestused kooliajast seoses prantsuse 19. sajandi alguse autoritega, mõni kolmas “ei saa luulest aru” ning keegi järgmine peab koomikseid nüristavaks ajaviiteks — ja nii edasi.

Üks raamatute lugemise paljukiidetud voorusi on silmaringi laienemine ja postituse autor märgib õigustatult, et sellele üllale eesmärgile ei aita kuidagi kaasa, kui me aasta-aastalt omas vanas lugemis-rööpas müttame. Selle asemel, et võtta järgmiseks kätte mõni järjekordne raamat teatud-tuntud lemmikautorilt või siis mugavalt tuttavast žanrist ja perioodist võiks vahelduseks tõesti otsida välja midagi mis viib meid välja tavalisest kirjanduslikust mugavustsoonist, mille osas meil on eelarvamus või suisa vastumeelsus. Ja isegi kui eelarvamus osutub õigeks ja kokkuvõttes ei ole tegemist suure lugemiselamusega, oleme siiski püüdnud näha kirjandust (ja seeläbi ju ka kogu elu) mingi uue ja harjumatu nurga alt — ning tõenäoliselt aitab see meil ka oma headele lemmikutele veidi teise pilguga vaadata.

Mine tea, äkki peaks ikkagi selle Tammsaare tänavu ette võtma?

Categories: Lugemine Tags:
  1. Piuks
    20. jaanuar, 2010 kell 02:10 | #1

    Et lubadused ei ununeks, tuleb need kiiresti täita. Soovitan hetkeks eelarvamused nurka visata ja end pealkirjast mitte heidutada lasta ning võtta ette Tammsaare küllaltki valesti mõistetud ent palju mõtlemisainet pakkuv teos - Ma armastasin sakslast. Ladus ühe-õhtu-lugemine, mis aitab eestlastele ja meie ajaloole ootmatult uue ja harjumatu nurga alt hetkeks hoopis teine pilk heita. Mõnusat lugemist!

  2. 23. jaanuar, 2010 kell 17:01 | #2

    Mina üritasin ennast kurssi viia hra Chinua Achebega (Things fall apart 1958) Nigeeriast ja ainus paralleel, millele ma suutsin mõelda, oligi Tammsaare. Raamat, kus inimesed kasvatavad yam´e ja usuvad puudesse, mis võivad kinkida naistele viljakuse. Kummaline ja ilus sümbioos uskumustest, reaalsusest ja Aafrikast selle pinevuses. Natuke teistmoodi, aga karakterid ja mõtteviisid joonistuvad ikka välja. Kuskilt joonistub ka Aafrika Andres, kes on küll vähemkuri ja karm, aga sellegipoolest töönarkomaan. Ühesõnaga. Rahvusraamatukogu ja vikipeedia.

    Üldiselt mina tegelen võõrkirjanduse rindega, mandritega, mis muidu minuni ei jõua ja kui jõuavad siis läbi kummaliste eestlaste fookuse, näiteks Peeter Vihma ja tema “Kättpidi Keenias”. Olen püüdnud ennast eemal hoida igasugusest kaasaegsest reisikirjandusest, sest see on nii pagana popp et õudne hakkab, aga nüüd tundub, et asi polegi nii hull, kui ma arvasin, veel hullem on. Sellegipoolest võtsin ennast kokku ja püüan sina peale saada Liis Kängsepa Argentiinaga, seni on vahva ja naljakas lugemine.

  3. 24. jaanuar, 2010 kell 16:56 | #3

    Achebe TFA puhul ei ole neid paralleele ja perspektiive ju kuigi keeruline leida. Mina seda lugedes Tammsaare peale ei mõelnud (arusaadavatel põhjustel, eksole), küll aga torkas mulle silma, et Okonkwo on väga selgete Kreeka traagilise kangelase mõjutustega.

    Ning muidugi tasub meelde tuletada see Yeats’i luuletus, millele pealkiri viitab. :)

  4. 24. jaanuar, 2010 kell 17:49 | #4

    noh, mina ei ole veel päris lõpule jõudnud, aga algus, kus Okonkwot võrreldakse tema isaga, siis tekib selline töönarkomaani pilt, mis lahustub teistes piltides inimlikumaks, natuke. Aga eks see Kreeka traagiline kangelane võib kah sealt lõpuks välja tulla. Nagu see natuke ka Tões ja õiguses välja tuleb. Aga ikkagi äge!

  5. 25. jaanuar, 2010 kell 18:58 | #5

    Näedsiis, pruugib meil Varraku blogis hundist juttu teha kui kohe ilmuvad paralleelselt artiklid Achebe kohta nii Salon.com-is kui Guardiani raamatublogis.

  6. 3. veebruar, 2010 kell 17:25 | #6

    Jah, Achebe sai läbi. Ei teagi enam, mida arvata.

Kommentaarid on suletud.