Esileht > E-raamat, Lugemine, Raamat, Telgitagused > Miks peaks e-raamat tapma kirjastusäri?

Miks peaks e-raamat tapma kirjastusäri?

24. jaanuar, 2010 Daniel Vaarik

Lugesin just järjekordset arvamusavaldust e-raamatute kohta, sedapuhku Apple’i oodatava tablettarvuti valguses. Kõik argumendid tunduvad nagu loogilised, kuni selle hetkeni, mil hakatakse vihjama, et ikka on raamatute kirjutamisega kuri karjas ja tekstide kvaliteet hakkab tänu massilisele self-publishing‘ile langema.

Minu meelest aetakse selliste arutluskäikudega liiga tihti segi see, kas konkreetsetel, olemasolevatel kirjastusfirmadel läheb hästi või halvasti sellega, mis juhtub tekstide kvaliteediga ja loetavusega üldiselt.

Me kõik näeme, et tekstide ja nende lugejate hulk pigem kasvab praegu maailmas. Ei! See pole hea! Kvaliteet ju kannatab, ütlevad kirjastajad. Mille pealt see kvaliteet peaks üldse tekkima kui pole lugejate ja kirjutajate baasi, ma küsiks vastu.

Teine vana kooli kirjastajate argument on see, et kui kõik tegelevad isetegevusliku kirjastamisega ja riputavad tekste üles, siis on maailm täis läbu nagu mingi vähetähtsa riigi ajalehe kommentaarium.

Ausalt öelda on seda raske pidada põhimõtteliseks riskiks, sest selline olukord pakub silmapilkselt uue nišši vahendajatele, toimetejatele ja paljudele teistele asjapulkadele. Kes rutem sellest aru saab, on ilmselt edukam.

Seesama läbu vältimise küsimus on ilmselt üks põhjus, miks Apple algul tegi oma AppStore’i uute programmide saatmisele sedavõrd tugeva läve ette, et mitte igaüks ei saanud sinna programme saata. Kvaliteet igatahes tõusis. Muidugi tõusid kahjuks ka mõned küsitavused ning tsensuurioht, kuid see on natuke teise postituse teema.

Kindlasti tuleb kirjastusäris värske peaga mõtlema hakata ning karta on, et paljud senised kirjastused ei pruugi enam hakkama saada. Ärilised ohud on tõesti kõrged. Eriti kui oled investeerinud teistsugustesse teadmistesse või isegi masinatesse ja programmidesse, kui tulevikus vaja on.

Kuid ma ei suuda uskuda, et e-raamat oleks oht lugemisele, kirjutamisele jne. Äkki on isegi vastupidi.

Categories: E-raamat, Lugemine, Raamat, Telgitagused Tags:
  1. 24. jaanuar, 2010 kell 23:08 | #1

    Kirjastajate tsunfti esindajana paar vastukaja. Kuigi ma kuulun kindlasti nende hulka, kes ei näe suurt probleemi selles, kui raamatuid ilmub järjest rohkem, ei kiida ma sugugi heaks igasugust tekstivohamist; nii nagu ma ei pea mõistlikuks endal ise hambaid ravida, ei innustaks ma inimesi ise ennast kirjastama (kui tegemist pole kogemustega kirjanikuga, kes on varem piisavalt kokku puutunud kutselise kirjastamisega). Samuti ei usu ma, et tulevane kvaliteetne kirjandus sünnib ebakvaliteetse lugemise pinnalt; maailmas on tänaseks ilmunud rohkem raamatuid, kui inimkond lugeda jõuab; ma ei näe põhjust meeleheitlikult tekste juurde toota, lootuses, et sellega kasvatame uusi lugejaid. Pigem panustaks sellele, et teha eelmiste sajandite raamatupärand võimalikult mugavalt kättesaadavaks pealekasvavatele lugejatele-kirjutajatele. Kirjutada võiks siiski ainult siis, kui teisiti ei saa. Ja ka sel juhul usaldada professionaalset toimetajat ja kirjastajat, enne kui tulemust ilmarahvale tiražeerida.

  2. 25. jaanuar, 2010 kell 18:02 | #2

    Kui jutt on e-raamatukujulisest isekirjastamisest, siis pole suuremal osal Eesti kirjastustest rohkem kogemusi ja oskusteavet kui suvalisel algajal autoril. Muus osas sõltub kõik sellest, kas raamatutööstus suudab e-raamatud kasumlikuks äriks pöörata. Veebiraamatutele on korralik toimetamine, kujundus ja turundus sama olulised kui paberile, muidu ei jõua autor lugejateni.

    Autoril on kirjastajat vaja, kui too annab tema tekstile mingi lisaväärtuse. Kui ei anna - nagu praegu kahjuks tihtipeale juhtub - ei pruugi korralik isekirjastamine sugugi halvem olla. Võib-olla tulebki ajapikku kirjastajatel panna rohkem rõhku turundusele ning pingutada, et ennast autorile maha myya. Praegu peab ka hea autor tihtipeale kirjastusi jooksma, kuni väsib või juhtumisi avastatakse. Lihtsalt hästi kirjutatud raamatu kirjastamine ei pruugi end ära tasuda, sest kirjastajad ei oska seda lugejani viia.

    Kui säherdune mudel realiseerub ja autori tähtsus tõuseb, on sel igatahes yks tagajärg, mis kirjastajatele meeldima peaks: risk kandub lepingutes sellele, kes esineb n-ö raamatu omanikuna. Kui selleks saab autor, võtab ta ka rohkem riski ja kirjastaja teenistus on enam-vähem garanteeritud. Kirjastusele, mis elab hulga keskmike, mitte bestsellerite arvelt (nagu suur osa neist), peaks see mudel ju sobima.

  3. 25. jaanuar, 2010 kell 19:50 | #3

    @Oop

    Olemata küll antud teemal asjatundja on mulle erinevatest intervjuudest ja eessõnadest siiski jäänud mulje, et head ja kuulsad kirjanikud suhtuvad oma toimetajatesse ja kirjastajatesse reeglina arvestatava lugupidamisega ning arvamus, et kui raamat ei ole edukas siis on asi kirjastaja kehvas müügitöös või toimetaja madalas lisaväärtuses on omane pigem neile, kes oma kirjanduslikus karjääris ei ole suurt kuskile jõudnud.

    See on tegelikut osa ühest palju laiemast teemast mis keerleb ühe väga laialt levinud nägemuse ümber kirjandusteosest kui autori geeniuse singulaarsest avaldumisest, mis omakorda lähtub seisukohast, et kõige aluseks ja tuumaks on tekstis väljenduv kirjaniku intentsioon (mida siis tõlkijad, toimetajad, kujundajad, kriitikud ja kirjastajad peaksid püüdma aidata võimalikult tõetruult, otseselt ja ilma kadudeta lugejani viia). Teine võimalus oleks vaadata kirjandusteost kui kollaboratiivset projekti, mis on olemuslikult sümbiootiline - ehk siis, et raamat sellisena nagu ta lugejani jõuab on kollaaž kõigi nende erinevate inimeste ja institutsioonide panusest.

    Ja muide, samal teemal üks hiljutine artikkel, mis loodetavalt annab veidi mõtteainet.

  4. 25. jaanuar, 2010 kell 21:36 | #4

    Veel Tarmole täienduseks ja Oopile vastuseks, et kirjastamise all ei tule mõelda trükiteenuse pakkumist, nagu paljud arvavad; sellega saab tõesti iga nutikam inimene ka ise hakkama. Kirjastamise all tuleb mõelda mitmetahulist protsessi, mis hõlmab autoriga suhtlemist, ideede vahetust, teinekord konkreetse tellimuse esitamist, käsikirja ühist arutelu, selle sisulist toimetamist, keelelist toimetamist, küljendamist, korrektuuri, raamatu kujundamist, trükkimist, turundamist (s.h. intervjuude, esitluse jms korraldamist). Mõistagi pole see protsess kõikjal ja alati ühesugune, ent igal juhul hõlmab see midagi märksa enamat kui faili edastamist trükikotta. Ja sõltumata sellest, milline on selle protsessi eelviimane lüli, s.t. teose tirazheerimine, siis kõik eelmised etapid nagu ka viimane — turustamine — jäävad alles ka e-raamatu puhul.

  5. 26. jaanuar, 2010 kell 20:21 | #5

    Paraku ei toimu enamikus kirjastustes sugugi mitte see “mitmetahuline protsess”, vaid ysna lihtsakoeline siblimine. Olen näinud kirjastustes ysna mitmesuguseid toimetamisprotsesse. Autoreid, kes annavad käsikirja yle ja edaspidi ei huvitu. Autoreid, kes on poolkirjaoskamatud, kuid ei luba komasidki muuta. Tõlkijaid, kes ei valda teemat. Tõlkijaid, kes tõlgivad lause tähenduse vastupidiseks. Toimetajaid, kes ei valda keelt, millest raamat on tõlgitud. Toimetajaid, kes tõlkija selgitusi ignoreerivad. Kujundajaid, kes lisavad teksti uusi kirjavigu. Kujundajaid, kes ilmselt varem midagi kujundanud polegi. Kirjastajaid, kes kyljendavad raamatud ise Wordis ära, sest selles pole midagi keerulist. Kirjastajaid, kes tõlgivad ja toimetavad raamatud ise, valdamata lähte- ja sihtkeelt. Kirjastajaid, kes ei vaevu palkama toimetajat, kes teemat valdaks. Kirjastajaid, kes ei saa aru, miks poodi saadetud raamatut veel kuskil kiitma peaks. Ise ka imestan, miks ma selle valdkonnaga veel jaman. Arvatavasti meeldivad mulle raamatud.

    Aga ideaalis, jah, peaks loomulikult toimuma kõik see ilu ja toredus ja läbinisti integreeritud protsess alates ideevahetusest ja lõpetades turundamisega. Just nimelt seda pikka ja keerulist asja ei suuda autor ise ära teha; lihtsakoeline siblimine pole pooltki nii asendamatu. Kui raamat ei myy, ei ole selles tihti tõesti syydi kirjastus (ehkki võib olla). Kui raamat myyb, jaguneb syy enamasti autori ja kirjastuse vahel, kaldudes yhele või teisele poole. Menukat raamatut on ilma hea kirjastuseta ysna raske teha, nii-ytelda viletsa kirjastaja kiuste.

    Eks paremad kirjastused jäävadki oma keeruka lisaväärtuse juurde. Muutused ohustavad eelkõige neid, kes suurt muud peale trykiettevalmistuse ei paku. No ja aeg-ajalt ka nišifirmasid, ehkki alati ei pruugi.

Kommentaarid on suletud.