Esileht > Kriitika, Lugemine, Uudisteos > Kui kuninganna lugema hakkab

Kui kuninganna lugema hakkab

25. jaanuar, 2010 Krista Kaer
Alan Bennett, "The Uncommon Reader" (2008)

Alan Bennett, "The Uncommon Reader" (2008)

Tavaliselt kirjutatakse ikka sellest, kuidas vaest päritolu ja õnnetu inimene avastab enda jaoks raamatud ja lugemise ning see mõjub talle vabastavalt. Inglise näitleja, lavastaja ja kirjanik Alan Bennett on lähenenud asjale teisest küljest – oma raamatus Uncommon Reader (eesti keeles ilmumas pealkirjaga “Tema Majesteet lugeja”) on ta näidanud, kuidas võib lugemine mõjuda kuningannale. Raamatu ingliskeelne pealkiri on muidugi seostatav Virginia Woolfi common reader‘iga, lugejaga, kes pole ei kriitik ega õpetlane ja loeb oma lõbuks. Mängu tulevad veel sõna common mitmed tähendusvarjundid inglise keeles, mida oleks ilmselt eesti keeles lühidalt võimatu edasi anda.

Niisiis jooksevad Bennetti raamatus kuninganna koerad ühel päeval millegipärast kuhugi paleehoovi ja hakkavad haukuma rändraamatukogu peale. Kuninganna läheb neile järele ja laenutab viisakusest esimese raamatu. Erilist muljet see talle ei jäta, aga seda ära viima minnes võtab ta poolenisti vastu tahtmist veel teisegi, Nancy Mitfordi “Armastust otsimas”. See meeldib talle väga ning kogu palee jahmatuseks hakkab kuninganna innukalt lugema. “Ta avastas ka, kuidas üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus ning päevad polnud piisavalt pikad, et lugeda kõike, mida ta tahtis”.  Unustusse vajuvad visiidid kingavabrikutesse, tõllas sõites lehvitab ta masinlikult, ise süles lahti hoitud raamatut lugedes, ning selle asemele, et küsida alamatega kohtudes neilt: “Kas te tulite kaugelt kohale?” küsib ta hoopis: “Mida te viimasel ajal lugenud olete?”

Kergelt segaduses on ka kuninganna ise, sest tema jaoks on nauding alati kohuse varju jäänud. Ta püüab seda endale seletada, öeldes: “Minu meelest loen ma sellepärast, et minu kohus on teada saada, mida inimesed endast kujutavad.” Hiljem mõtiskleb ta lugemise võlu üle ja jõuab järeldusele, et see “seisneb raamatute ükskõiksuses, lugemises on midagi uhket. Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb või kas keegi neid üldse loeb. Kõik lugejad on võrdsed, kuninganna sealhulgas. …Lugemine on anonüümne, jagatud, ühine tegevus. Nendel lehekülgedel ja nende kaante vahel ei tunne keegi teda ära.”

Nõnda tema lugemine siis kulgeb ning ta jõuab ka järeldusele, et lugemisoskus on nagu lihas, mida tuleb treenida – esialgu mõistetamatuks jääv hilise perioodi Henry James ja mõned muud teosed hakkavad hiljem avanema ja näivad hoopis teistsugused. Ühe vea ta siiski oma teel teeb – ta korraldab kirjanikele vastuvõtu ja püüab nendega tuttavaks saada. Üsna varsti mõistab ta oma eksimust, sest kokkukutsutud kirjanikud ei tee temast väljagi ega taha kuidagi temaga vestlusse laskuda.  “Autoritega, otsustas ta peagi, on parem kohtuda nende romaanide lehekülgedel ning nad on samal määral lugeja kujutlusvõime loodud kui nende tegelased. Ka näis, et nad ei pidanud nende raamatute lugemist eriliseks neile osutatud teeneks. Pigem olid nad enda meelest osutanud teistele teene neid kirjutades.”

Kuninganna lugemishuvi toob kaasa ootamatud tagajärjed, aga nende avastamine jäägu juba lugejate hooleks. Küll aga võib öelda, et Bennett on mahutanud oma õblukesse raamatusse nii mõnusat hillitsetud huumorit kui ka päris tõsiseid mõtisklusi lugemisest, raamatutest ja nende piire lõhkuvast väest. Kuningannat on  näidatud aruka naisena, kes pole saanud oma mõistust kasutada, sest kõik ta elus on etiketi ja reeglitega määratud. Brittidel näib olevat üldse kombeks oma kuninglikku perekonda pigem sõbraliku huumori kui tigedusega kujutada. Ja kuningannat tundvad inimesed väidavad, et tema peamised iseloomujooned on selles raamatus väga hästi ära tabatud, kuigi Elizabeth II paraku ei loe, teda huvitab kunst.

Lõpetuseks veel üks kenasti lugemisaastasse sobiv tsitaat Bennetti raamatust: “Ma mõtlen kirjandusest,” kirjutas kuninganna, “nagu tohutu suurest maast, mille kõige kaugemate piiride poole ma rändan, ilma et mul oleks võimalust kunagi pärale jõuda.”

Categories: Kriitika, Lugemine, Uudisteos Tags:
  1. 25. jaanuar, 2010 kell 16:35 | #1

    tekitasid täitsa huvi lugeda seda raamatut..

  2. 25. jaanuar, 2010 kell 18:12 | #2

    Kas võiks teha ennatliku järelduse, et see raamat millaski ka eesti keelde ymber pannakse?

  3. klaarika
    25. jaanuar, 2010 kell 18:43 | #3

    See Nancy Mitfordi raamat ju eesti keeles täiesti olemas! Mulle väga meeldib, et kuninganna juhtus haarama just selle :)
    Kusjuures seda loevad isegi meesinimesed, kui saavad üle sellest peletavast pealkirjast ja roosapunasest kaanepildist…
    väga tore raamat!
    Äkki poleks paha mõelda selle kordustrükist?

  4. 25. jaanuar, 2010 kell 21:38 | #4

    @Oop
    Jah, raamat on tõlgitud ja peaks kuu-kahe jooksul Varrakus ilmuma.

  5. 26. jaanuar, 2010 kell 20:24 | #5

    Kui tore. Seda oleks vahva arvustada.

Kommentaarid on suletud.