Esileht > Ajalugu, Kirjanik, Kirjastamine, Vana klassika > Mis on kirjaniku palk? Diderot vs. Voltaire

Mis on kirjaniku palk? Diderot vs. Voltaire

7. märts, 2009 Marek Tamm

Denis Diderot (1713–1784)

Denis Diderot (1713–1784)

Lõppev nädal tõi uuesti pinnale ühe vana küsimuse: kuidas peaks kirjanik oma loominguga elatist teenima? Krista tegi sellel teemal siinsamas juba ühe sissekande, ent ma võtaksin osutada lühidalt küsimuse ajaloolistele juurtele. Nimelt peeti esimest korda seda vaidlust 18. sajandi teise poole Prantsusmaal. See on aeg, mida võiks lihtsustavalt nimetada moodsa kirjaniku sünniajaks: maad võttis arusaam, et kirjanikul võib olla täiesti õigustatud soov teenida oma loomingu pealt tulu. Samas kui varem oli sisuliselt igal kirjastajal õigus trükkida raamatuid, nii nagu ta parajasti soovis, maksmata autorile sentigi. Seetõttu pidid kirjamehed elatuma mitte oma loomingust, vaid teistest töödest või siis metseeni annetustest. Ühena esimestest asus kirjanike õiguste eest hea seisma valgustusfilosoof Denis Diderot. 1763. aastal kirjutas ta väikese raamatu, mis kandis pealkirja “Kiri trükivabadusest”; trükis ilmus see alles 1861. aastal ja sai tuntuks nimetuse all “Kiri raamatukaubandusest”.

Selles kirjatöös sõnastab Diderot sisuliselt esimest korda printsiibi, mida täna peame enesestmõistetavaks: kirjanikul on õigus müüa oma loomingut seaduslikul teel ja seda ühele kindlale kirjastajale ning sellest müügist elatuda. Tsiteerin: “Autor on oma teose peremees, või siis ei ole mitte keegi terves ühiskonnas oma omandi peremees. Müügi käigus saab see kirjastaja omaks nii, nagu see oli autori oma.” Sealjuures rõhutab Diderot, et oleks meeletus soovida, et kirjanikud ise oma loomingut kirjastaksid; kirjanikele peaks jääma siiski kirjutamine ja kirjastatele kirjutatu kirjastamine. Ta nendib värvikalt: “Pidada arvet sissetulekute ja väljaminekute üle, vahetada, saata ja saada arveid, vastata kirjadele – millised jubedad tegevused ühe Homerose või Platoni jüngri jaoks!” Lisades omaenese kogemuse pinnalt: “Olen mitmel korral tekste oma kulu ja kirjadega trükkinud. Ja ma võin teile kinnitada, et miski ei sobi halvemini kokku kirjaniku koduse eluviisiga kui kaupmehe aktiivne eluviis.”

Diderot peab küll kohe samas tunnistama, et on vähe lootust, et kõik kirjanikud oma loominguga rikkaks saavad, ent vähemalt tagab käsikirja avaldamisõiguse müümine mingigi sissetuleku ja ennekõike pakub vaimset sõltumatust. Tsiteerin: “Sellest ei saa rikkaks, kuid võib omandada mõningase jõukuse, kui need summad ei ole jagatud suure arvu aastate peale, kui nad ei vähene sedamööda, kuidas neid kätte saadakse ja kui neid ei pillata ära selleks ajaks, kui ollakse juba eakas, kui vajadused on suurenenud, silmad on kustunud ja vaim väsinud. See on siiski teatud julgustus! Ja missugune suverään oleks küllalt rikas, et asendada seda oma annetustega?”

Voltaire (1694–1778)

Voltaire (1694–1778)

Et mõista nende Diderot’ mõtete uuenduslikkust, piisab kui heita pilk ühe teise valgustusfilosoofi, Voltaire’i seisukohtadele. Jõukast suguvõsast pärit Voltaire ei koonerda iroonia ja sarkasmiga selle “õnnetu tõu arvelt, kes kirjutab selleks, et elada”. Voltaire’i arvates pole tõelise kirjaniku vääriline elada oma kirjutistest või üritada seda teha – see annab tunnistust kahtlasest päritolust, madalast hingelaadist ja väikesest andest. Oma “Filosoofilise sõnaraamatu” artiklis “Autor” kirjutab ta armutult: “Sada autorit kirjutavad kompilatsioone, et leiba teenida, ja kakskümmend närust ajakirjanikku kritiseerivad, kiidavad ja parodeerivad neidsamu kompilatsioone, lootuses samuti leiba teenida, sest neil pole muud ametit.” Voltaire leiabki, et kirjutamisega raha teenimise asemel oleks need kirjatsurad pidanud selgeks õppima mõne ausa ameti. Tsiteerin: “Nende inimeste hädad said alguse sellest, et isad ei õpetanud neile mingit ametit – see on tänapäeva elukorralduse suur puudus. […] Nüüd pole neil midagi ja nendest saavad sulesepad, nad solgivad kirjandust, äratades isegi põhjakihis põlgust ja õudust.”

Tänapäeva autorid võivad seega vaid saatust tänada, et elavad Diderot’, mitte Voltaire’i maailmas. Sest kuigi Diderot’ märgukiri ei jõudnud tema eluajal trükki, otsustati Prantsusmaal  juba 1777. aastal reformida senist raamatukaubanduse süsteemi, kinnitades muuhulgas autori igavest ja päritavat õigust oma teostele. Sellega oli vähemalt Prantsusmaal ametlikult sündinud kutseline kirjanik ja tema autoriõigused. Ent kaudselt ka kirjastaja, kes sai võimaluse osta autorilt eksklusiivsed õigused tema loomingu kirjastamiseks, tundmata muret enam selle üle, et mõni konkurent sedasama teost trükiks.

Kui tulla lõpetuseks tagasi Eestisse, siis meenutan Märt Väljataga abil üht teist vana vaidlust, mis vallandus 1914. aasta lõpul eesti kirjarahva hulgas. Nimelt peeti toona ajaleheveergudel maha sõnasõda selle üle, kuidas kirjanik võiks saada seisusekohast sissetulekut. 16. detsembri Postimehes kurtis keegi Kirjanduse sõber (Gustav Suits?): “Meie kirjandus ei anna enne täielisi kunsti õisi, kui meie kirjanduslikud olud niivõrd paranevad, et meie kirjanikud end ainsa kirjandusliku tööga saavad endile oma seisusekohase majandusliku ja seltskondliku seisukorra luua. Missuguses kauges tulevikus aga tuleb see aeg?” Nagu nägime, siis Prantsusmaal jõudis see aeg esimestele kirjanikele kätte 18. sajandi lõpul. Eestis juhtus see esimest korda ilmselt nõukogude ajal; kas see on osutub võimalikuks ka iseseisvas riigis, eks seda näita aeg.

P.S. Neile, kellele valgustusaegne raamatu- ja vaimuelu enam huvi pakub, soovitaksin kahte raamatut: Roger Chartier, “Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted” (Varrak, 2002) ja Robert Darnton, “George Washingtoni valehambad” (Varrak, 2005).

  1. 9. märts, 2009 kell 00:09 | #1

    Aga siin ongi vist siis üks tähelepanu vääriv koht. Ma pole küll Diderot’ konkreetset kirjatükki lugenud, aga saan aru, et “oma loomingu müümise” all on silmas peetud seda, et on olemas asi, mida täna tuntakse kui “autoriõigus” ning kirjanik võib selle alusel oma tekstide eest raha küsida kui keegi peaks tahtma neid lugeda ja kirjastada. See printsiip on tänaseks tõesti pea enesestmõistetavaks muutunud - paraku aga oli Diderot’l õigus selles osas, et “seisusekohast äraelamist” saavad selle kaudu endale võimaldada vaid väga vähesed.

    Kas pole selliselt omamoodi irooniline, et Sinijärve kirjutis heiskab Diderot’ maailma mõttes valge lipu ning seab suuna tagasi metseenide juurde? Üldine ettekujutus kirjanikust on täna vast siiski pigem selline, et writer is as writer does, et kirjanik on võimalik olla ainult kirjutades (ning täpsemalt tähendab see mitte pelgalt kirjutamist, vaid kirjutamist ja avaldamist). Samas, sarnase transformatsiooni tegevusest ametiks on muuhulgas ju ka Eestis läbi teinud selline ala nagu sport. See, et meil on täna elukutselised sportlased kes saavad pidevat sissetulekut ka lihtsalt treenimise eest ning ei pea elatuma ainult auhinnarahadest või rekordi-tasudest ei tekita netikommentaatorites tavaliselt mingit erilist meelepaha.

  2. 9. märts, 2009 kell 00:51 | #2

    Jah, see spordi-paralleel on väga tabav. Üldse peakski kultuuriinimesed avalikkusega suheldes enam oma eesmärke avama läbi spordi, sest see on valdkond, mis on tavakodanikule üldiselt hoomatav. Esimene samm saavutati sellega, kui lisaks spordiuudistele nõuti endale ETV-s kultuuriuudiseid; nüüd on need olemas, isegi kui mitte sama magusal ajal ja sama suure toimetusega kui spordiuudised. Järgmiseks tuleks teha taotlus, et sama palju raha, kui kulub tippsportlaste riiklikuks toetamiseks, tuleb eraldada raha loomeinimeste toetamiseks. Ja nii nagu sportlaste puhul jagavad seda toetust erialaliidud, peaks loomeinimeste puhul jagajateks olema loomeliidud. Kuna Eestis on kultuuriminister ühtlasi spordiminister, siis ei tohiks selle tehte seletamine avalikkusele liiga keeruline olla.

Kommentaarid on suletud.