Esileht > Eesti kirjandus, Lugemine, Raamat, Telgitagused > Kirjanduse edetabelitest

Kirjanduse edetabelitest

26. jaanuar, 2010 Marek Tamm
PM 26.01.2010

PM 26.01.2010

Hooaeg on tiine kõiksugustest raamatute ja kirjanduse edetabelitest. Minus tekitavad need alati õõva ja kimbatust. Tõsi, müügiedetabelite loogikast saan ma aru, eriti kui kõik müügitegurid on ausalt välja toodud. 11. jaanuaril saime lugeda Rahva Raamatu ja Apollo poekettide läinud aasta menuraamatutest. Täna avalikustati aga Kirjastajate Liidu koostatud edetabel 2009. aasta müüdumatest teostest. Viimast tuleb küll osata lugeda: esiteks hõlmab see ainult KL-i liikmeid, teiseks tugineb see kirjastuste endi esitatud andmetel (mõõdukas skepsis pole seetõttu üleliigne), kolmandaks sisaldab see raamatuklubi kuuraamatuid, mis koheselt tähendab suuremaid müüginumbreid, ja viimaks ei täpsustata nimekirjas, kas tegemist on allahinnatud kaubaga või mitte. (Näiteks raamatu “Kõik ehitamisest koduõuel” kõrge koht on seletatav eeskätt oskusliku otseturundusega, mitte poekülastajate entusiasmiga.)

Kuid raamatute müügiedetabelitest märksa keerulisem valdkond on kõiksugused isiklikud või kollektiivsed maitseedetabelid. Ühe sellistest pakkus eelmise nädala Sirp, mis palus tervel real kirjandus- ja raamatuinimestel valida välja oma läinud kümnendi kümme lemmikteost, seda sõltumata žanrist ja algupärandi keelest. Vastuseid laekus 28. Kuna neelasin ka ise toimetaja Jan Kausi konksu alla, siis võin rääkida hingepiinadest, mis sedalaadi ettevõtmised minus alati tekitavad. Nagu Janile kirjutasin, oli minu meelest tegemist absurdse ettevõtmisega, millel ei puudunud muidugi mängu ilu. Absurdseks muutis selle sisuliselt igasuguste kriteeriumite puudumine, v.a. nimetuste meelevaldne piirarv 10. Aare Pilv on oma blogis juba tunnistanud, et teda ajendaski ettevõtmisest taanduma lemmikute jäik ülempiir, mis ei lubanud tal enda vastu ausaks jääda. Mina lahendasin ülesande nii, et valisin kaks nimetust igas põhižanris (algupärane luule, proosa, esseistika; tõlkeproosa ja -esseistika). Ent kui nüüd seda nimekirja uuesti vaatan, siis saan aru, et tegelikult sai see suva ja kui peaksin praegu uue nimekirja tegema, siis ei kattuks seal enam pea ükski nimetus. Ja kui ma lugesin teiste nimekirju, siis mõistagi pakkus uudishimu ühe või teise eelistused, ent kokku moodustus nendest kummatigi puhas kakofoonia, kus ainsad meloodiajupid olid nagunii ennustatavad (nt. “Rehepapi” populaarsus).

Kuid Sirbi edetabel on lapsemäng võrreldes ülesandega, millesse lasin ennast tänavu mässida – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhindade jagamine. Viimased nädalad ongi põhiosas möödunud 2009. aasta kirjandustoodangu sõelumise tähe all, eesmärgiga panna kokku hakatuseks oma isiklik edetabel viies erinevas kategoorias: luule, proosa, näitekirjandus, esseistika ja varia (nn. vaba auhind). Nüüdseks on see edetabel tehtud ja teistele žüriiliikmetele (kokku on meid viis) edastatud. Ülejärgmisel nädalavahetusel peame siis nende viie isikliku edetabeli põhjal valima välja tänavused viis ametlikku auhinnanominenti nimetatud viies kategoorias. Pole ilmselt vaja lisada, kui meelevaldne selline paremusjärjestuse koostamine on, eriti neidsamu vormilisi raame arvestades: näiteks on selge, et eelmisel aastal ilmus märksa enam häid luuleraamatuid, kui proosateoseid, ent kummatigi on vaja nominente leida mõlemas valdkonnas sama suur hulk (või siis enamvähem). Ei räägigi näitekirjandusest, kus eelmine aasta ilmus üldse kokku kaheksa näitemängu, neist mitu on kirjutatud juba aastate eest. Üha enam sigineb tunne, et tegelikult peakski neid kirjandusauhindu valima üks inimene (nagu nt. Soomes ja Inglismaal), et juba eos vältida muljet otsustajate objektiivsusest.

Kui see pikk jutt kuidagi kokku võtta, siis leian, et edetabeleid on mõistlik koostada vaid nendes valdkondades, kus saab aluseks võtta konkreetsed kriteeriumid, nagu näiteks müüginumber poodides või lati kõrgus teivashüppes. Ülejäänud puhkudel on tegemist meelevaldsete maitse-eelistustega, kus valikud kõnelevad eeskätt valijatest. See aga ei tähenda, et sellistest valikutest tuleks loobuda, vastupidi, mind ennast just huvitavadki sellised subjektiivsed valikud, ent loobuda tuleks nende liiga tõsimeelsest käsitamisest (õnneks suur osa usutavasti nii nendesse edetabelitesse ja pärgamistesse suhtubki). Kutsun seega üles senisest veelgi enam kirjandusteoste hindamisel subjektiivsust kilbile tõstma. Sellele aitaks kõvasti kaasa, kui kõiksugu edetabeleid koostataks sagedamini ja kirjandusauhindu jagataks rohkem, nii et sellest subjektiivsuste paljususest sünniks midagi põnevat ja hõlmavat.

Kommentaarid on suletud.