Esileht > Kirjanik, Vana klassika > J.D. Salinger ja õigus vaikida

J.D. Salinger ja õigus vaikida

1. veebruar, 2010 Kai Aareleid

Kindlasti leidub neid, kellele läinud nädalal manala teed läinud Salinger suurt midagi ei tähenda. Ja neid, kes tema kirjutatut lugenudki ei ole. Ja kindlasti on igal Salingeri austajal jutustada oma lugu “Mina ja Salinger”. Mõni väga isiklik liigutav lugu. Nii et ma ei hakka lugejaid tüütama vestega teemal “Mina ja Salingeri novellid”. Võin öelda vaid üht. Kui peaks olema võimalik aega üksipulgi lahti harutada ja osutada ühele kindlale hetkele, ühele elamusele, mis määrab ära “selle, mis sinust tulevikus saab”, siis minu sõrm langeks eksimatult novellile “Parim päev banaanikala püügiks”. Salingeri originaali ja suurepärase Valda Raua eestikeelset tõlget võrreldes mõtlesin ühel kaugel keskkoolisuvel esimest korda tõlkimise piiridest ja piiritusest. See more glass

Vähe on kirjanikke, kes on nii kiivalt hoidnud kõrvale avalikkuse tähelepanu eest. Vähe on kirjanikke, kes on nii täielikult, nii sirgeselgselt kasutanud ära looja õigust vaikida.

“There is a marvelous peace in not publishing. It’s peaceful. Still. Publishing is a terrible invasion of my privacy. I like to write. I love to write. But I write just for myself and my own pleasure…” (“Mitte avaldamises peitub suurepärane rahu. Nii on rahulik. Vaikne. Avaldamine on kohutav sissetung minu eraellu. Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Kuid ma kirjutan ainult iseendale, iseenda lõbuks…”)

Nii ütles Salinger ühes 1974. aastal antud telefoniintervjuus ja seda on viimastel päevadel ikka ja jälle  olnud põhjust meenutada.

Kui kirjanik endast ja oma teostest vaikib, jäävad meile ainult tema teosed. Kui kirjanik vaikib ja rohkem ei avalda, jääb see vähene, mille ta kunagi on avaldanud. Mõlemal juhul: puhas kirjandus. Olgem ausad, seda tuleb aina vähem ette. Salinger oli päris mitmes mõttes “möödunud aja inimene”.

Categories: Kirjanik, Vana klassika Tags:
  1. 1. veebruar, 2010 kell 23:44 | #1

    Huvitav, et Salinger on inimeste saatusele nii tugevat mõju avaldanud, just eile lugesin, kuidas Jaanus Adamson tunnistas, et Salingeri näol suri mees, kes tappis temas kirjaniku. Nüüd oli kosutav lugeda, et umbes samal ajal, kui suri tulevane kirjanik, sündis uus tõlkija :-)

  2. 2. veebruar, 2010 kell 01:35 | #2

    Ise kysimus on, mis saab vaikimisõigusest pärast surma. Kas ka surnul on õigus olla põikpäine? Kas kunst kuulub rahvale? Kas testamenditäitja, kes käsikirjad kuulekalt põletab, on vandaal ning need keelust hoolimata trykki laskev kirjastaja õilis kunstisõber?

    Kas testamendis avaldamiseks keelatud käsikirjad peaksid olema salastatud 70 aastat pärast autori surma, kuni lõpeb tema õigus nende käekäiku mõjutada?

  3. 3. veebruar, 2010 kell 04:41 | #3

    See viimane kommentaar tabab muidugi eriti hella kohta, lugesin just kuskilt iroonilist tähelepanekut, et Salingeri surm oli sündmus, mida ta kirjandusliku talendi austajad ammu olid oodanud. Ja muide, seotud teemal lõi hiljuti blogosfääris laineid see uudis Kafka arhiivi kohta.

  4. 4. veebruar, 2010 kell 13:14 | #4

    Jah, neid lugusid ma silmas pidasingi. Ja nyyd võib iga Eesti kirjastaja peegli ees seistes mõtiskleda, kas ta annab arhiivist väljakaevatu tekstid trykki Kultuuri pyhadusega põhjendades (kirjanik on teksti tähtsusetu manus), enda asjassepuutumatusega vabandades (egas mina, nemad seal kaugel tegid) või kylma kõhuga läbimyygile mõeldes (…ja kaanele kirjutame suurelt KEELATUD). Et turunduslikult perspektiivikas tekst tõlkimata jääks, ei usu.

    Ma ise valiks kolmanda variandi, aga enamik inimesi pole nii kyynilised.

Kommentaarid on suletud.