Esileht > Ajalugu, Eesti kirjandus, Elulugu, Lugemine, Uudisteos > Uus tase uues dokumentaalproosas

Uus tase uues dokumentaalproosas

4. veebruar, 2010 Vana kaasautor
Lauri Sommer, "Kolm yksiklast" (2010)

Lauri Sommer, "Kolm yksiklast" (2010)

Kui luuletaja tuleb proosasse, toob ta ikka midagi sealt – luulest – endaga kaasa. Vahel on seda proosa jaoks liiga palju ja “poeetiline proosa” tähendab sel juhul midagi loetamatut. Vahel on seda liiga vähe, et kompenseerida loojutustamisoskuse puudujääke. Ja vahel on just parasjagu.

Lauri Sommeri näol on eesti kirjandusse tulnud uus luguderääkija. Ja mitte tavaline, vaid selline, kelle lugusid tõesti kuulama jääd.
“Kolm yksiklast” on kolm lugu kolme tõesti elanud inimese elust. Kolm suurt lugu hoolimata oma lühidusest (või kuidas võtta, kokku siiski 200 lk). Tihedus saab nende puhul tõesti vooruseks ega pärsi lugemise mõnu. Peaaegu et kolm romaani. Või mis need õieti on? Kirjanduslikud biograafiad, midagi dokumentaalset? Seda ka. Aga siiski midagi rohkemat.

Hämmastav on just autori ümberkehastumisvõime. Sest ta mitte lihtsalt ei jutusta oma kolmest kangelasest – seto külaravitsejast (ja iseenda vana-vanaemast) Darjast, muusikust Nick Drake’ist ja Uku Masingust – vaid ta tõesti elab neisse sisse. Need on väga erinevalt jutustatud lood. Neid ei saa lugeda järjest. Igaühe jaoks tuleb võtta omaette aeg. Tõelise kirjanduse tunnus on minu jaoks see, et tema viimase lehekülje keeramise järel tekib tuppa suur vaikus. See vaikus on elav ja tahaks et ta veel kestaks. Vahel jääb kaja sellest hinge veel päevadeks.

Aga jah, küsimus kirjanduslikkusest, dokumentaalsusest. Kas polegi dokumentaalsus juba kirjanduse peavool, kuigi veel sellisena tunnustamata? Igatahes on Lauri lähenemine nii kirjanduslikkusele kui dokumentaalsusele väga huvitav. Milleski uus tase. “Kolm yksiklast” on oma tiheduses väga kandev, ja kaugele kandev lugemine.

Minu lemmikuks sai ja jäi esimene lugu, Darjast. Võib-olla just selle loo kangelase Darja tundmatuse tõttu. Inimene, kellest ma enne midagi ei teadnud ega saanudki teada, ja tema ümbrus ja aeg, millest teadsin väga vähe, muutusid korraga elavaks. Hulk pilte jäi meelde ja on seal tänini. Eks see olegi ju suur kirjandus, kui “väike”, tundmatu inimene saab lugejas elavaks ja suureks. Maailmasse on tõesti justkui midagi juurde loodud. Või kui mitte juurde loodud, siis vähemalt avatud aken seal, kus me isegi seina ei teadnud olevat.

Juba ette “tuntud” inimestega on lugu mõnes mõttes keerulisem, mõnes mõttes ka lihtsam. Nad kas huvitavad meid juba ette või ei huvita. Me projitseerime nad oma eelteadmise taustale, paratamatult. Kuna ma Nick Drake’i muusikat peaaegu et ei tea, siis ilmselt ei olnud ma tema loo päris õige lugeja.

Seevastu Uku Masingu hilise armastuse lugu haaras küll väga ka hoolimata sellest, et mul puudus selle loo kangelasesse eriline fännisuhe. Just Masingu-loos saavutab Lauri proosa lausa hämmastava tiheduse. Hämmastava just selles mõttes, et jääb sealjuures veel nõtkeks. Ja ikkagi on nii, et proosa (või ka luule) olgu ta siis dokumentaalne või ka “väljamõeldud”, ei saa olla eimillestki. Loeb teadmise ja tundmise sügavus seal all ja selle eel. Masinguga on Sommer tegelenud aastaid. Ja “Hilised lemmelehed” on omamoodi selle teekonna kontsentraat. Erakordne sisseelamine. Selge see, et igaüks taolist süvenemisteekonda läbi käia ei saa ega peagi käima. Aga millegi sügavalt tundmaõpitu jagamine nii, et ka profaanid sellest just parasjagu osa saavad (ilma et neil tekiks illusiooni kõiketeadmisest) – see on juba kunst.

Tõnu Õnnepalu

  1. Matt
    9. veebruar, 2010 kell 10:44 | #1

    Geniaalselt kirjutatud raamat. Kahjuks jääb see vist suurema tähelepanuta.

Kommentaarid on suletud.