Esileht > Eesti kirjandus > Nutulaul eesti romaanist

Nutulaul eesti romaanist

9. veebruar, 2010 Tiit Aleksejev

Suur tänu Marekile Kulka-valikuid jagamast, ja ennetamaks kurtmist järjekordse lahja proosaaasta üle olgu siinkohal esitatud nutulaul eesti romaanist.

Kaeblikult, sotto voce:

Eesti romaan on patustanud raskesti,
seepärast on ta saanud jäleduseks!
Kõik, kes teda austasid,
põlastavad teda,
sest nad on näinud ta alastiolekut!
Ka tema ise ohkab ja tõmbub
tagasi!
Tema roojus on ta hõlmadel!
Ta ei mõtelnud oma lõpule
ja on langenud hämmastaval viisil:
tal pole trööstijat!
Kõik teekäijad plaksutavad käsi
tema pärast
nad vilistavad ja vangutavad pead
eesti romaani pärast:
“Kas see on romaan, mille kohta
üteldi:
ilu täius, kogu maa rõõm?”
Kuidas küll on tuhmunud kuld,
hiilgav, puhas kuld!
Pühad kivid on paisatud
iga uulitsanurga peale!
Too meid, Jehoova, tagasi romaani
juure, siis me pöördume!
Uuenda meie päevad muistseiks!
Või oled sa meid tõuganud hoopis
ära,
vihastanud meie peale üpris väga?”

Tegelikult pakkusid 2009 a. ilmunud proosateosed nii mõnegi ilusa hetke. Edu nominentidele!

Categories: Eesti kirjandus Tags:
  1. Ma
    10. veebruar, 2010 kell 23:00 | #1

    Ei ole küll spetsialist, aga väidetavalt liigub kuluaarides Olle Lauli uus tellis. Tema eelmine romaan oli minu võhiklikul arvamusel viimaste aastate parim. Andke välja, palun.

  2. 11. veebruar, 2010 kell 10:14 | #2

    Hunt nende romaanidega, tahan Tiit Aleksejevi luulekogu!

  3. Eva
    11. veebruar, 2010 kell 23:57 | #3

    Hunt igasuguse muu jamaga, tahan Tiit Aleksejevi “Palverännu” järge!

Kommentaarid on suletud.