Esileht > Luule, Raamat, Raamatukujundus > Kolmkümmend tagaotsitavat

Kolmkümmend tagaotsitavat

11. veebruar, 2010 Vana kaasautor

chagall Et Marc Chagallil on sada Jean de La Fontaine’i valmide teemalist guaššmaali, oli minu jaoks vaid kusagilt loetud tuim fakt. Oforte olin näinud, kahekümnendate teisel poolel loodud guašše aga mitte. Mõni kuu tagasi, kui kirjastuselt Donzelli ilmus Maria Vidale tõlkes ja kõnealuste guaššidega illustreeritult valik La Fontaine’i valme, omandas fakt sisu. Raamatu eessõnast selgub, et guašid valmisid Ambroise Vollard’i tellimusel ning pidanuks kaunistama La Fontaine’i uusväljaannet. Mõttest ei saanud asja. Ühe põhjusena mainitakse värviproovi ebaõnnestumist, aga ühtlasi seda, et Chagalli polnud niisama lihtne prantsuse traditsiooni sobitada. Pärast näitusi Pariisis, Brüsselis ja Berliinis müüdi tööd 1930. aastal kollektsionääridele maha. Aastakümneid hiljem jõudis osa neist ülevaatenäituste raames jälle avalikkuse ette. Ulatuslikem väljapanek, 36 originaali + 7 fotoreproduktsiooni, toimus aastal 1995 Nizzas ja Céret’s. Donzelli väljaanne tugineb tookordse näituse kataloogile; lisaks on teada veel 27 guaši asukoht, 30 on jäljetult kadunud. Muidugi, ajad olid, nagu nad olid, aga kunst on visa hingega ning reeglina tulevad kadunud asjad päevavalgele sealt, kust neid otsida ei osata. Seega siis, kui keegi on näinud või juhtub nägema… tegu on tagaotsitavatega.

La Fontaine’i valmidega olevat Chagall tutvunud abikaasast audioraamatu vahendusel: abikaasa luges ette, Chagall mõtiskles, moraalist hüpati üle. Äkki need pildid seetõttu ongi nii armastusväärsed ja nii puhkevate värvidega, et moraal jäi ära? Siin-seal hakkab silma mõni erilise hoolega maalitud rohututt, oksake, sulestik, mis dünaamilise suhtevõrgustiku keskel mõjub kui üürike idüll. Episoodiliselt sekkuvad Issanda loomaaia ellu Päike ja Kuu. Kui tegelasi kimbutavad madalat sorti hirmud, on Päike rõhuvalt kinaverpunane, juhtub päevakorral olema mõni subliimne metamorfoos, hiilgab Päike müütilise granaatõuna sarnaselt. Kuu aga, olgu Kuu kahanev või kasvav, ja paistku taevast mis pidi tahes, ikka võimendab ta kord all paremas, kord vasakus nurgas asuva signeeringu algustähte.

Kuna ma varem polnud La Fontaine’i valme itaalia keeles lugenud, oli üllatav avastada, et levinuim tõlge pärineb aastast 1885, Emilio De Marchi sulest. Tutvusin tolle kolme aastasadat tundva värsistusega. Mu meelest püsib ta tänases päevas aukartustäratavana. Kübaramoe, ehk sõnavara osas on praegusel lugejal küllap kohati teised eelistused, söakus, ulakus ja püha viha mõjuvad vahel ehk melodramaatiliselt, aga La Fontaine’i ületamatu heroiline koomika (ja vastupidi) tuksub tõlkega väsimatult kaasa.

Ei kujuta ette, palju Maria Vidalel valmitõlkeid veel sahtlis varjul on, aga väga ootaks talt terviktõlget. Vidale ei pelga teksti Itaaliasse ümber istutada, viinamarju ihkava Reinuvaderi juured on kas Toscanas või Sitsiilias. Lausa vaimustusse sattusin sellest, kuidas ta sulgudega jumestab teksti intonatsiooni. Näpuotsaga on sulgusid ka La Fontaine’il. Sõnade kõlapind pole võrdne, osa jääb kommentaari, kelmi repliigina üksnes valmiveeretaja kõrva kumisema. Samal põhimõttel, kusjuures autorist märksa sagedamini, rakendab seda pealtnäha lihtsat võtet ka Vidale.

Päris raamatu lõpus seisab vastse valmikogu ilmumiskuupäev. Raamatute sündi tasub tõepoolest registreerida.

Head valmilugemist!

LE RENARD ET LES RAISINS

Certain Renard Gascon, d’autres disent Normand,
Mourant presque de faim, vit au haut d’une treille
Des raisins mûrs apparemment,
Et couverts d’une peau vermeille.
Le galand en eût fait volontiers un repas;
Mais comme il n’y pouvait point atteindre:
«Ils sont trop verts, dit-il, et bons pour des goujats.»
Fit-il pas mieux que de se plaindre?

LA VOLPE E L’UVA

Una Volpe, chi dice di Guascogna,
e chi di Normandia,
morta affamata, andando per la via,
in un bel tralcio d’uva s’incontrò,
così matura e bella in apparenza,
che damigella subito pensò
di farsene suo pro.

Ma dopo qualche salto,
visto che troppo era la vite in alto,
pensò di farne senza.
E disse: - È un’uva acerba, un pasto buono
per ghiri e per scoiattoli -.

Ciò che non posso aver, ecco ti dono.

Emilio de Marchi tõlge

LA VOLPE E L’UVA

Una volpe toscana (o forse siciliana),

afflitta da un digiuno prolungato,

passò per caso sotto un pergolato

da cui pendevano grappoli lucenti

di un’uva settembrina, già matura.

Con l’acqua in bocca, la volpe spiccò un salto

per arrivare all’uva, e un altro ancora,

ma i grappoli eran sempre troppo in alto.

Allora disse, facendo la superba:

„Quell’uva non è buona, è ancora acerba,

potrà andar bene per i mendicanti”.

Ben detto, volpe! Meglio essere sprezzanti

che perdersi in inutili lamenti.

Maria Vidale tõlge

Mailis Põld

Categories: Luule, Raamat, Raamatukujundus Tags:
Kommentaarid on suletud.