Esileht > Ajalugu, Lugemine, Vana klassika, Vanaraamat > Eesti mehe lugemisjanu, aastal 1819

Eesti mehe lugemisjanu, aastal 1819

13. veebruar, 2010 Marek Tamm
Eesti-ma rahwa Kalender, ehk Täht-ramat 1819 aasta peäle

Eesti-ma rahwa Kalender, ehk Täht-ramat 1819 aasta peäle (sisaldab ka O. W. Masingu vahelugemisi)

Olen viimastel päevadel lugenud suure huviga Otto Wilhelm Masingu kirju Johann Heinrich Rosenplänterile (1814–1832); need on ilmunud Tartus aastatel 1995–1997 saksa-eesti kakskeelses väljaandes neljas köites. Köited sisaldavad kokku 283 Masingu kirja Rosenplänterile, lisaks veel üksikuid läkitusi teistele adressaatidele. Kirjades avanev Masingu kirg eesti keele vastu on tõeliselt lummav ja liigutav, see rõõm, mida ta tunneb iga uue õpitud eesti sõna üle, nakatab veel tänapäevalgi.

Paljude huvitavate seikade kõrval jäi aga kirjavahetusest silma üks lugu, mida mõtlesin lugemisaasta puhul siin blogis huvilistega jagada. Nimelt kirjutab Masing 2. veebruaril 1819 Rosenpläterile ühest väikesest peretülist tema möldri kodus, millele Masingu teener peale sattus. Tsiteerin (kiri ise on eestindatud saksa keelest, kuid originaalis eestikeelne tekstiosa on esitatud jämedas kirjas):

“Mineval pühapäeval oli minu möldril Pohlil himu koju jääda, et väikest raamatut lõpuni lugeda; tema naine seevastu igatses väga Navale, kuhu sõitmise neljapäeva ja pühapäeva pealelõunati olid mõlemad enesele seaduseks teinud. Mõlemad lähevad tülli, mida minu teener pealt kuulis, sest ta oli sinna läinud, et lektüürist kasu saada. Viimaks ütleb mees: minna ei kela! minne kui tahad! – minna ei tulle! – mis ma seal targemaks saan? – hargi päwil mul ep olle aega lugeda; ja nüüd mul on wähhe aega. – Seäl muud ep olle, kui üks ja sesamma jorro aasta otsa – agga näed! (ta näitab naisele raamatut) se teeb silmad lahti! – Sõna-sõnalt nii jutustas mulle mu domestik [ld. teener] samal õhtul sündmusest, mis mulle väga tähelepanuväärne paistis.”¹

Lisaks liigutavale tunnistusele eesti talumehe lugemis- ja teadmishimust, osutab juhtum kõnekalt sellelegi, et lugemine polnud toona veel tingimata isiklik toiming, vaid sellest võisid osa saada teisedki, nagu Masingu teener, kes sattus peretülli just sellepärast, “et lektüürist kasu saada”, s.t. mölder luges raamatut kõva häälega teistelegi ette.

See raamatuid armastav Äksi mölder Pohl toob aga ühtlasi meelde 16. sajandil elanud Friuli möldri Menocchio, kelle kirjutas kuulsaks Carlo Ginzburg oma raamatus “Juust ja vaglad: ühe 16. sajandi möldri maailm” (e.k. 2000); ka Menoccio oli kirglik raamatulugeja – nagu teame, see kirg talle saatuslikuks saigi.

¹ Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Teine köide: 1819–1820. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1996, lk. 32.
Categories: Ajalugu, Lugemine, Vana klassika, Vanaraamat Tags:
  1. Juhan
    17. veebruar, 2010 kell 09:55 | #1

    Liigutav lugu tõepoolest. Mis aga muuhulgas ise rõhutab: mölder on külas alati midagi enamat kui talumees.

Kommentaarid on suletud.