Esileht > Kirjandusuudis, Kirjanik, Raamat > Käsikirjade põletamisest

Käsikirjade põletamisest

15. veebruar, 2010 Kai Aareleid

Järjest ilmub raamatutena lahkunud kirjanike “ootamatuid pabereid”: möödunud aastal tulid välja Jungi “Liber Novus” (“The Red Book”, “Das Rote Buch”), Cortázarist maha jäänud paberid (“Papeles inesperados”), Nabokovi “Laura originaal” (”The Original of Laura”); selle aasta jaanuaris nägi trükivalgust Bolaño varajane romaan “Kolmas Riik” (“El Tercer Reich”)… Ikka käib selliste uudistega kaasas natuke kära, sest autorid polnud neid tekste elu ajal avaldada tahtnud või jõudnud või olid koguni soovinud nende hävitamist.

laura3reich1papeles-cortazarredbook

Kas austada lahkunu korraldusi või anda janusele publikule viimnegi piisk Meistri kunsti kogu oma ebatäiuslikkuses on kindalasti üks neid küsimusi, mida ei olegi võimalik õigesti lahendada. Inimlikust vaatepunktist saab selle dilemma üsna lihtsatesse sõnadesse panna: inimestena oleme harjunud lahkunu viimaseid soove pühaks pidama; lugejatena tahaksime, et armastatud autor räägiks meiega ka haua tagant veel ja veel.

Cortázari, Nabokovi ja Bolaño hiljuti ilmunud tekste lugedes ei saa jätta märkimata veel üht olulist tahku: nendes postuumsetes, fragmentaarsetes ja ebatäiuslikes tekstides avaneb ennekõike autorite inimlik pale. Vanameistriks tituleeritu käeharjutused, kirjavisandid ja kõhklevad märkmed on inimlikud. Viimase romaani skelett käsikirjalistel kaartidel on inimlik. Piinlikus nooruseas kirjutatu on inimlik. Loomulikult: inimlik ja tähenduslik võrdluses kõigi suurteostega, mille järgi me neid autoreid tunneme. Ent siiski inimlik ja ilmselt just see inimlikkus meid köidabki. Rohkem kui lootus lugeda midagi skandaalset, seniolematut või, vastupidi, samaväärset kui see, mis meile juba tuttav on. Sest inimlikkust otsida on ju ka väga inimlik. Rääkimata sellest, et autoritest endist on olnud inimlik oma inimlikkusest kinni hoida – miks need “ootamatud paberid” muidu ikka hävitamata jäid?

Aga põletamise endaga on nii, et seda ei saa nähtavasti usaldada ühegi sõbra, kaasa ega lapse hooleks. Kui tõesti tahta käsikirju põletada, tuleb seda teha ise.

Categories: Kirjandusuudis, Kirjanik, Raamat Tags:
  1. 16. veebruar, 2010 kell 01:52 | #1

    Huvitav tõdeda, kuidas Kai jõudis käsikirjade põletamise osas täpselt samale järeldusele, kui Tarmo siinsamas mõni kuu varem. Meenutan: “Ja kui sellest kõigest midagi õppida, siis vast seda, et nii vastutusrikast asja nagu oma käsikirjade põletamine ei maksa sõprade või laste hoolde jätta.” Jah, ega tänapäeval vist küll keegi enam naljalt käsitsi raamatuid ei kirjuta ja seda, mida arvutist kustutad, suudab mõni kindlasti vajadusel jälle välja kaevata, nii et valikud on muutunud ajaga märksa keerulisemaks…

  2. Peep
    17. veebruar, 2010 kell 16:28 | #2

    No näete! Kas oli see Tarmo, kelle käest sain kunagi sugeda , et olen üks lootusetu tagurlane, kuna ei oska küllalt valjult hõisates vastu võtta uusi tehnilisi leiutisi. Mis ma teha saan kui olen elu jooksul näinud terve hulga neid uusimaid. Igaühe puhul on valjult kuulutatud, et ometi viimaks on leitud asi, mis pühib kõik pisarad me palgeilt ja seda muidugi jäädavalt. Et seda pole juhtunud ja oluliste töövõitudega on kaasnenud etteaimamatud pahandused, olen rõõmust lakke kargamise asemel tegelenud asjade vaagimisega. Selle suurepärase raalindusega ongi see häda, et hea tahtmise korral saab keegi ikkagi juba sinu pooleliolevates mõtetes sobrada. Vaimustavaid krimkasid vaadates või lugedes tuleb kohe hirm nahka. Mis puutub käsikirjade põletamisse, siis mina olen küll päris rahumeeli luuletusi põletanud. Kui seal leidus midagi olulist, siis tuleb see kunagi hiljem jälle meelde, kui ei tule meelde, siis las minna. Nagunii ei ole võimalik kogu inimese elu hetk hetke haaval kuhugi talletada või salvestada. Kui juhtumisi on säilinud kellegi märkmed, siis igal juhul on need vaid narmendavad räbalad. Ei mina saa aru kuidas need kedagi veel inimlikumaks muudavad. Seda, kuidas keegi autor võis igapäevaselt toimetada, võib ka ilma märkmenirudeta ette kujutada. Kirjutava inimese üle saab otsustada ikkagi selle järgi, millele ta on alla kirjutanud. Alla kirjutatakse ka kirjadele, aga äksurma tõttu pooleli jäänud raamatutega tekib muidugi küsimusi. Siis on iga üksikjuht isemoodi.

  3. Peep
    17. veebruar, 2010 kell 19:05 | #3

    Veel seda. Kunagi usaldati mulle lugeda ühest varalahkunud maalikunstnikust mahajäänud pihtimuslikke kirju. Oli kuidagi nii, et lugeda tohtisid vaid usaldusväärsed isikud, kes ei lähe neid laiale ilmale kuulutama. Kirjad olid tulvil meeletut leegitsemissoovi, nõnda kirjutab inimene, kes teab, et tal on jäänud vähe aega. Kuid kuna ta oli nii andekas kunstnik, siis lõkendasid ka ta maalid. Küllap tundsid seda koosveedetud tundidel ka tema sõbrad. Neid kirju oli hingeliselt väga ränk lugeda. Need kirjad olid iseenda armutu tagantpiitsutamine. Need olid tugevatoimelised ravimid, mille abil ta maalis ja maalis veel. Ja minul ja teistel on õnn vaadata ta maale. Kes neist maalidest midagi välja lugeda ei oska, võiks kirjadest hoopis valesti aru saada.
    Lõpuks kiuslik küsimus. Kas kirjaniku looming ei ole inimlik? Kas kirjaniku inimlikku olemust võib leida vaid laialipillatud pudemetest?

  4. 17. veebruar, 2010 kell 23:16 | #4

    @Peep

    Ei olnud sugugi plaan sugeda, vaid lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et vaatamata Peebu pika elu jooksul nähtud erinevate tehnoloogiliste vidinate ebaõnnestumisele ja unustusehõlma vajumisele ei kirjuta me täna enam pärgamendile ega kuula muusikat lintmakkidelt - mida isegi mina oma lapsepõlvest mäletan. Ja ilma raalinduseta ei saaks me hetkel isegi seda vestlust pidada. Nii nagu uued asjad ei ole head pelgalt sellepärast, et nad on uued, ei ole “uudsuses” ju ka midagi olemuslikult halba.

    Ma usun, et siin blogis on enamuses pigem need inimesed, kelle kodudest ei kao raamaturiiulid kuskile ka siis, kui nad lõpuks endale ka mõne e-lugeja soetavad - ja kindlasti ei kao nad kuskile minu kodust.

  5. 17. veebruar, 2010 kell 23:49 | #5

    Jah, keerulised, vastusta küsimused tegelikult.
    Kindlasti mitte “vaid”. Ikka inimlik ja tähenduslik kõigi nende teoste kõrval, mille järgi me neid autoreid tunneme.
    Aga üldiselt, mulle tundub, et me arutleme selle teema üle väga erinevate lähteandmetega. Minu jaoks on huvitav ka inimene loomingu taga. “Lauras” ära trükitud “Nabokovi kaardid” avaldasid sügavat muljet, sest mul oli huvitav näha neid elusuuruses ja nö “töös”. Kellele see on argipäev, see vaatab loomulikult teistmoodi.
    Ja kindlasti ei lähe mitte kõik kirjanikud meile ühtviisi korda. Mõne autoriga seoses ajab iga uus kild elevile, teisi ei märkagi. Loogiline arutluskäik sealt edasi on: mida ma siis õieti ootan? Mida rohkem aega autori surmast kulub, seda väiksem on võimalus, et päevavalgele tuleks mõni senitundmatu meistriteos, suures osas jäävadki ainult laialipillutatud märkmed või kirjad vms. Aga ootad ikka. Mina küll.
    Ja lõpuks, nii juba kord on, et Liiva-Annuse juurde minek hindab asjad ümber: mis võisid autori enda jaoks olla tühipaljad paberid, on nende jaoks, kes tulevad pärast, midagi hoopis enamat. Ja nii juhtub kõigiga, kirjanduses ja elus.
    Kõige painavam küsimus on mu meelest see, miks “nad”, sindrinahad, ikkagi ise ei põletanud? Nii et müts maha nende ees, kes seda teevad.

  6. Peep
    18. veebruar, 2010 kell 01:45 | #6

    @Tarmo Jüristo
    Oh issa rist ja viletsus! Nagu ergas siilipoiss, juba nime nimetamisel kohe turtsuma ja okkad püsti hüppama.
    Ma olen terve elu rõõmustanud inimeste jätkuva loomingulisuse üle. Ma pole kuskil öelnud, et iga uus asi on juba põhimõtteliselt paha ja väärtus on vaid igivanadel asjadel. Raalindus on suurepärane, kuid see on ju kaasa toonud ohud, milliseid enne ei tuntud. Otse loomulikult tuleb saavutatu põhjalt edasi minna, see on möödapääsmatu. Samas ei maksa unustada ka vanu oskusi, sest iial ei tea, kuna neid vaja võib minna.

  7. Peep
    18. veebruar, 2010 kell 03:34 | #7

    @Kai
    Ühelt poolt on olemas need ontlikud kirjanikud, kelle paberimajandus on eeskujulikult korras. Mõned annavad täpseid juhendeid, mida nende paberitega teha. Anda muuseumisse, anda volitatud isikule, avalikustada selle ja selle aja pärast jne. Need kirjanikud on sügavalt veendunud, et iga nende rida on millekski vajalik. Nendelt naljalt üllatusi ei tule, sest kõik kirjatööd ongi avaldamiseks mõeldud. Kõik ülearune on hoolikalt hävitatud. Nende tahet tuleb austada.
    Teiselt poolt on arvukalt neid kirjanikke, kelle paberimajandus on sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Kui vastata, miks nad ikkagi neid hiljem välja tulevaid kirjatöid ei põletanud, siis nimetan vaid mõningaid põhjuseid pikast reast. Laiskusest, hoolimatusest, unustasid ära, kaotasid ära, varastati ära koos muu kraamiga, kinkisid ära jne. Kui vargus välja arvata, siis oma hoolimatusega on nad näidanud, et neile on kirjutiste edasine saatus ükstaspuha. Eks siis ka leidjad võivad nendega teha mida paremaks peavad. Muide, säherdused võivad ka kauge aja tagant tõsiselt üllatada.

  8. TarmoR
    20. veebruar, 2010 kell 13:35 | #8

    Minu meelest algab kõik konkreetsest sõnast, mida on võrreldud lendulastud noolega - tagasi ei saa paludeski.
    Tänapäeva erinevad tehnoloogilised vidinad on tekitanud sundsuhtluse, igas uues kanalis tahaks ju olemas olla , et mitte saada hüütud asotsiaalseks i.e. kontodeta luuseriks. Vaikus pole enam moes, helilooja mõne noodiga või kerge pintslilöök meeleoluga või üksik sõna ei saa modernaja tohutute värvi-heli-sõnamassiivide vastu. Paraku pole aega kaaluda seda sõna, mis paljudesse kanalitesse kandub, kooliharidus & geenidki ei pruugi toetada soovi olla sõnakas. Kaaskodanike mobiilikõnede kuulamine tekitab reeglina nõutust, et sellise teadvuse vaba voolu eest tahetakse raha kulutada. Tulemusena saab nüüd keegi teine heas või ka kurjas seda sõna lõigata ja väänata. Kuuldavasti on jäädud ilma tööst, sest FB on näha ta läbustamine sõnaga või rates üleliia meeleolukad pildid. Ohutunne ühelt poolt ja ökoloogilise jalajälje loogika teisalt eeldaks enda järelt koristamist, ehk siis vaataks üle nt sotsiaal-võrgustikesse loovutatu. Aga kui EI, siis ei kuulu see enam teo tegijale. Nagu ei saa kirjanik või kunstnik keelata, kui tema sõna & tükikest pildist & filmist teised (seaduste piires) kasutada võtavad. Kas Adson pani kõik endale meelespidamiseks kirja, ei kõla ju usutavalt, pigem ikka imagoloogiliste kavatsustega. Või millest olnuks Tuklal Liivi teha. Kui looja pole tikku tõmmanud või seinalehe kaudu teatanud keelust järgneva 25-50-100 aasta jooksul tähtegi vms kasutada, siis on kõik avalik. Delfi-kroonika-kollast efekti vaevalt tekib, sest pööblile ei müü Nabokovit või Underit mingi väega ning arenenud maitsega vähemust pole põhjust lahkunutel üleliia peljata.

Kommentaarid on suletud.