Esileht > Elulugu, Mälestused > “Kuidas sa mind ka ei väntsutaks, Elu, ma armastan sind!”

“Kuidas sa mind ka ei väntsutaks, Elu, ma armastan sind!”

16. veebruar, 2010 Krista Kaer
Valentine Nõlvak, "Ellujääja" (2007)

Valentine Nõlvak, "Ellujääja" (2007)

Läinud teisipäeval, 9. veebruaril suri 1914. aastal sündinud Valentine Nõlvak, kelle raamatut “Ellujääja” (2007) on raske kuhugi lahterdada. Valentine enda määratluse järgi olid need mälestused, kuid neis on rohkem põnevust ja haaravust kui nii mõneski romaanis.

Pihkvas sündinud ja varakult ise enda eest hoolitsema hakanud Valentinel olid hea pea ja lahtised käed ning tohutu hulk julgust ja jõudu. Ja nimelt vaimujõudu, sest muidu oli ta õbluke ja väikest kasvu. Mälestusi kirjutama hakkas ta üsna kõrges eas, enne seda tegi ta uhkeid kujusid, seinavaipu ja kirjutas luuletusi. Osa neist sündisid Siberis, kuhu ta valekaebuse alusel saadeti. Ta oli sündinud jutuvestja ja suurem osa seiku tema pikast ja kirjust elust vääriksid omaette raamatut, aga need raamatud oleks muidugi pidanud kirjutama Valentine ise.

Üle üheksakümnesena luges ta  äsja trükist tulnud “Ellujääjat” ja leidis üles ka mõne sissejäänud trükivea. Tema vaipu ja kujusid nägin ma tema Kuusalu korteris, kus me 2008. aasta suvel  koos Marika Mikliga Valentinel külas käisime. Ta pidas parajasti plaane, kuidas oma sünnipäeva pidama hakata ja luges meile peast ette lapsepõlves lastekodus õpitud üsnagi pika saksakeelse luuletuse. Kui me minema hakkasime, seisis ta trepil ja näitas meile, kuidas ta võimleb. Niimoodi, peopesad maas, ise kavalalt naeratades ta mulle meelde on jäänudki. Oma elu kohta on ta aga ise kõige paremini öelnud ja olgu see siin veel kord ära toodud:

“Aga sina, küsib mult mu teine mina, see alatine rahmeldaja ja rügaja mina, sina rabelesid ju samuti?

Aga loomulikult, vastan, rabelesin kahe eest, sest seda nõudis minult, nagu kõigilt teisteltki, elu ise. Kuid minus elas kaks erinevat inimest. Üks, kes peale rabelemise midagi muud ei kuulnud ega näinud, ja teine, kes vaikselt, kuid alatasa ennast meenutas. See teine saatis mu hinge signaale: sa rabeled meeletult, sa rabeled kogu oma elu tööga maha! Ära unusta, et elu on üks, et elu on kordumatu, et elus on veel teisigi väärtusi. Rabele, kuid ära püstita endale liigseid tippe. Kõigel maisel on piir.

Ja ometi, käinud läbi muljeterikka rännutee, näinud ära mõlemad maailmasõjad, kohtunud erinevast rahvusest, üksteisest nii lõpmatult erinevate inimestega, imesin ma endasse muljeid nagu käsn. Ja arvan, et ma vist siiski jõudsin tippu! Sellisesse tippu, millist ma enda ees kunagi vist nähagi ei osanud.

Kus ja millal, küsib mu teine, see alati asjalik mina. Sa räägid tipust. Mida oled sa saavutanud? Millal sa tippu jõudsid? Või oled sa nüüd rahakas? Jõukas? Kus on su tipp?

Väga lihtsalt – minust sai põhimõtteline Diogenes!”

Categories: Elulugu, Mälestused Tags:
  1. Aldo Randmaa
    8. detsember, 2010 kell 01:50 | #1

    Vapustavalt kirev ja hoogsalt kirja pandud raamat. Parim elulugu, mida olen lugenud.

Kommentaarid on suletud.