Esileht > Kirjastamine, Raamat, Telgitagused, Tõlkimine > Eesti raamatustatistikat 1991-2008

Eesti raamatustatistikat 1991-2008

26. veebruar, 2010 Marek Tamm
Graafik 1. Eesti raamatud 1991-2008

Graafik 1. Eesti raamatud 1991-2008

Hankisin täna ühe kirjatöö jaoks veidi Eesti Rahvusraamatukogu statistikat viimaste aastate Eesti raamatutoodangu kohta (tänan Kaidi Urmetit lahke abi eest teabe vahendamisel). Ja jäin mõtlema, et sedalaadi andmed võiksid ehk huvi pakkuda ka siinse blogi lugejatele, mistap vormistasin andmed graafikuteks ja teen nüüd nende põhjal ühe väikese kokkuvõtte.

Mind huvitas ennekõike, milline on tõlkekirjanduse osakaal Eesti raamatuturul üldiselt. Oletasin intuitiivselt, et üle poolte Eestis ilmuvates raamatutest on tõlkeraamatud. Rahvusraamatukogu statistika seda päriselt ei kinnita, kuid oletan, et nende esitatud üldpilti moonutab veidi see, et arvesse on võetud lisaks raamatutele ka brošüürid (kuidas “brošüüri” täpsemalt defineeritakse, seda ma siiski ei tea).

Graafik 2. Eesti tõlkeraamat 1990-2003

Graafik 2. Eesti tõlkeraamat 1990-2003

Ent üldine pilt raamatunimetuste arvust ja jaotusest uuel iseseisvumisajal on järgmine (vt. pildil graafik 1, mida saab suuremaks klikkida): kui 1991. aastal ilmus Eestis nimetusi kokku 1654, siis 2008. aastal oli see arv 4685. Kasv on seega mitmekordne. Neist eestikeelseid nimetusi oli 1991. aastal 1108 ja 2008. aastal 3818, mis näitab, et võõrkeelsete teoste tähtsus on vähenenud (oletan, et eeskätt venekeelsete trükiste arvelt). 1991. aastal ilmunud eestikeelsetest nimetustest algupärandeid oli 917 ja tõlkeid 191. 2008. aastal olid need näitajad vastavalt 2038 ja 1780. Nagu näha on tõlgete osakaal seitsmeteistkümne aastaga jõudsalt kasvanud, moodustades praegu veidi alla poole eestikeelsete nimetuste koguarvust.

Graafik 3. Eesti tõlkeraamatud 2000-2008

Graafik 3. Eesti tõlkeraamatud 2000-2008

Kui vaadata, millistest keeltest tõlgitakse, siis oleme eelduspäraselt tunnistajaks inglise keele jõulisele pealetungile (vt. graafikud 2 ja 3). Kui 1990. aastal tõlgiti inglise keelest eesti keelde 33 nimetust, siis 2008. aastal koguni 1194 nimetust! 1990. aastal oli populaarseim tõlkekeel teadagi vene keel, millest vahendati 67 nimetust; 2008. aastal oleme endiselt umbes samal tasemel – kokku tõlgiti tunamullu 71 venekeelset raamatut. Päris märkimisväärselt on kasvanud saksa keelest tõlkimise hulk: 1990. aastal 19 nimetust, 2008. aastal 138 nimetust. Umbes sarnane on olnud prantsuse keele käekäik: 1990. aastal 5 tõlget, 2008. aastal 98 tõlget. Kokkuvõtlikult näeb praegune ehk 2008. aasta tõlkekeelte top10 välja niisiis järgmine:

1. Inglise keel (1194 nimetust)
2. Saksa keel (138 nimetust)
3. Prantsuse keel (98 nimetust)
4. Vene keel (71 nimetust)
5. Soome keel (65 nimetust)
6. Rootsi keel (52 nimetust)
7. Itaalia keel (31 nimetust)
8. Hispaania keel (19 nimetust)
9. Poola keel (16 nimetust)
10. Norra keel (13 nimetust)

Graafik 4. Eestikeelsed raamatud 2008

Graafik 4. Eestikeelsed raamatud 2008

Ei saaks öelda, et see edetabel oleks rõõmustav, meie tõlkekirjandus on siiski selgelt kaldu ingliskeelse maailma suhtes ja lugemisdieet seega karjuvalt ühekülgne. Torkab silma, et on terve rida olulisi keeli, kust tõlgitakse vähe või pea üldse mitte (araabia, hiina, jaapani, portugali, mitmed slaavi keeled jpt). Teisalt tuleb aga tõdeda, et Eesti raamatuturg on siiski väga avatud, sest pole palju riike, kus tõlkekirjandus hõlmaks pea poole üldisest raamatuproduktsioonist (vt. graafik 4). Omaette küsimus on muidugi tõlgete kvaliteet, mis sellise tõlkebuumi tingimustes on paratamatult ebaühtlane. Kuid tõlkekvaliteedi olukord vajaks juba omaette analüüsi ja statistiliste vahenditega pole siin midagi peale hakata.

  1. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    26. veebruar, 2010 kell 22:08 | #1

    Mu meelest 1. graafikus midagi ei klapi — eri värvi triipudega seostatud arvud ei anna kokku mingit mõistlikku summat. 2. ja 3. graafikuga on üks väiksem probleem — need mitmevärvilised ühekõrgused orad vasakus ääres ei tähenda mu meelest midagi. Üldse oleks hea, kui saaks eraldi andmeid ilukirjanduse kohta. Siis muutuksid arvud võrreldavaks Endel Annuse rahvusbibliograafia köidete eessõnades toodud statistikaga. Näiteks perioodil 1901 — 1917 ilmus algupärast ilukirjanduslikku proosat ja draamat 429 nimetust ning tõlkeproosat ja -draamat 1118 nimetust. Usun, et ilukirjanduse koha pealt domineeriks tõlkekirjandus endistviisi.

  2. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    26. veebruar, 2010 kell 22:11 | #2

    Nüüd sain aru, et kui 1. graafikus punasele triibule liita veel Eestis välja antud võõrkeelne literatuur, saame sinise triibu.

  3. 26. veebruar, 2010 kell 22:21 | #3

    Jah, 1. graafikus see sinine triip on nimetuste koguhulk (eestikeelsed+võõrkeelsed), 2.-3. graafikus on need ühekõrgused orad tõepoolest ebavajalikud, ent ei saanud neist lahti; usutavasti siiski ei sega.

  4. Rasmus Kask
    27. veebruar, 2010 kell 11:41 | #4

    Riigid pole statistilises mõttes lineaarselt väljendatav üksus. Aeg see-eest võiks seda olla. Võibolla pole see ka graafikul nii mõeldud, aga torkab kohe silma. Tulpdiagramm abiks?

  5. 27. veebruar, 2010 kell 12:44 | #5

    @Rasmus Kask Jah, aga need polegi riigid, vaid keeled, millest tõlgitud.

  6. sven
    27. veebruar, 2010 kell 20:03 | #6

    Keelte kaupa arvestamisel tasuks tähele panna, et keel ei pruugi kajastada automaatselt ei autori rahvust ega raamatu kultuurikonteksti. Nt palju India kirjandust ilmubki algupäraselt kohe inglise keeles ja osa Aafrika endiste koloniaalmaade, praeguste iseseisvate riikide kirjandusest ilmub samuti kohe inglise, prantsuse või portugali keeles. Mis puutub araabia keelde, siis siin http://www.adbookfair.com/cms/archives/419 toodud statistika järgi ilmus 2008. aastal kõigi araabiamaade kohta araabiakeelseid teoseid kokku üldse ainult imestamisväärselt vähe 5910 nimetust.
    Seega ei pruugi keelepõhine statistika alati siiski anda päris õiget ettekujutlust kirjanduse sisulisest mitmekesisusest.

  7. Sandra M.
    6. märts, 2010 kell 13:33 | #7

    Pole küll kõige õigem lõim, aga jäin mõtlema selle üle, et miks Marek kirjutab sõna Piibel väikese tähega? Pean silmas näiteks viimast Diplomaatiat.

  8. 6. märts, 2010 kell 15:01 | #8

    @Sandra M. Huvitav tähelepanek… Tegelikult ma ise kipun seda kirjutama pigem suure tähega, kuigi Eesti õigekeelsussõnaraamat käsib kirjutada väikese algustähega. Ja selles viimases Diplomaatia essees ma ei kasuta ise kordagi sõna Piibel — see esineb ainult üks kord Johannes Aaviku tsitaadis ja selles juhindusin mõistagi Aaviku enda kirjapildist.

  9. Sandra M.
    7. märts, 2010 kell 00:09 | #9

    @Sandra M.
    Mõistan. Küsimus kerkis üles sellest, et ka Raul Rebase essees oli sõna kirjutatud väikese algustähega, mis minu hinnangul on viimastel aastatel kasvav trend. Don’t get me wrong, olen ise religioonikauge inimene, aga ei tea küll, et näiteks saksa, vene või inglise keeles religioosseid tekste väikese tähega kirjutatakse.

    Või on sellele mõni mõistlik seletus, miks Piibel, Koraan, Talmud või Veedad peakski väikese algustähega kirjutama? V.a. siis teatud veendumuste väljendamise puhul.

Kommentaarid on suletud.