Esileht > Eesti kirjandus, Raamat, Telgitagused, Tõlkimine > Eesti raamatustatistikat 1956-1990

Eesti raamatustatistikat 1956-1990

28. veebruar, 2010 Marek Tamm

Täienduseks eelmises postituses jagatud statistikale mõtlesin pakkuda mõned andmed varasema perioodi ehk siis 1956.–1990. aasta Eesti raamatutoodangu kohta, mida noppisin Aile Möldre põhjalikust uurimusest “Kirjastustegevus ja raamatulevi Eestis aastail 1940–2000″ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2005). Nagu ennist, huvitas mind nüüdki eeskätt oma- ja tõlkekirjanduse vahekord.

Eesti raamatutoodang 1956-1990

Graafik 1. Eesti raamatutoodang 1956-1990

Kuid alustan üldpildiga Eesti raamatutoodangust 1956–1990 (vt. graafik 1; klikkides saab seda suuremaks). Nagu näha, siis selge arenguhüpe leiab aset 1960. aastate alguses, mil ilmunud nimetuste arv pea kahekordistub; uus areng saabub kümnendi lõpul, saavutades kulminatsiooni 1974. aastal, mil ilmub kokku 2391 nimetust, mis jääb vaadeldaval perioodil ületamatuks. Möldre esitab statistika ka tiraažide kasvu kohta, mis on veelgi kõnekam: kui 1956. aastal oli raamatute üldtiraaž 5 956 400 eksemplari, siis 1990. aastaks oli see kasvanud pea kolm korda – 18 899 000 eksemparini. Tiraaži ajasid sedavõrd suureks eeskätt teatmeteosed ja kalendrid, nii oli näiteks Eesti Nõukogude Entsüklopeedia esimese väljaande trükiarv 65 000 eksemplari ja teisel väljaandel koguni 220 000 eksemplari.

Graafik 2. Eesti ilukirjanduslik raamatutoodang 1956-1990

Graafik 2. Eesti ilukirjanduslik raamatutoodang 1956-1990

Kui vaadata kitsamalt ilukirjanduse toodangut 1956–1990 (graafik 2), siis siin on arengud mõneti tagasihoidlikumad. Laias laastus võib eristada kahte perioodi: kuni 1970. aastate alguseni ilmus keskmiselt alla 200 kirjandusnimetuse aastas, järgmistel aastatel aga mõned kümned üle 200.

Kui pöörduda tõlkekirjanduse vaatlemisele, siis siin saabus teatud murrang 1960. aastate alguses. Selle murrangu üks peamisi kujundajaid oli kahtlemata 1957. aastal asutatud “Loomingu” Raamatukogu, mis asus süstemaatiliselt ja kiiresti eesti keelde vahendama maailmakirjanduse uuemaid ja vanemaid näiteid. Kuid paralleelselt asutas ka tollane kirjastamismonopol – Eesti Riiklik Kirjastus – mitu uut tõlkekirjanduse sarja, nagu Seiklusjutte maalt ja merelt (1955–1962) ja Suuri sõnameistreid (1957–1961), millele veidi hiljem järgnesid Varamu (1972–1983) ja Klassikalised lood (1970–1989).

Graafik 3. Eesti ilukirjandusliku raamatutoodangu jagunemine 1961-1988

Graafik 3. Eesti ilukirjandusliku raamatutoodangu jagunemine 1961-1988

Tõlkekirjanduse pealetungi saab jälgida statistiliselt. Kui näiteks 1956. aastal ilmus eesti keeles 23 nimetust väliskirjandust, siis 1959. aastal 66 ja 1960. aastal 74 nimetust. Kõige selgemalt näitab tõlkekirjanduse tähtsust selle osakaal üldisest ilukirjandustoodangust. Kui aastatel 1945–1955 moodustasid väliskirjanduse tõlked 11% kogu ilukirjandusest, siis 1961–1970 oli nende osakaal juba 31%. (Võib lisada, et vene ja nn. teiste nõukogude rahvaste kirjandus moodustas 29% ja omakeelne 40% kirjandustoodangust.) Tõlkekirjanduse uuest tähtsusest annab tunnistust samuti kiire tiraažikasv. Kui 1956. aastal oli välismaise ilukirjanduse kogutiraaž 683 000 eksemplari, siis 1957. aastal 1 172 000 ning 1960. aastal 1 529 000 eksemplari. Sisuliselt tähendas see, et 1 eksemplar väliskirjandust jagus igal Eesti elanikule. Kui ma ei eksi, siis on see tänaseni suurim välisbelletristika aastane trükiarv Eestis. 1960ndate tõlkepööre suubus kahjuks 1970ndatel alanud stagnatsiooni, nii et järgnenud kümnenditel kahanes tõlkekirjanduse osakaal kirjandustoodangus pidevalt (vt. graafik 3).

Eeskätt tänu “Loomingu” Raamatukogule avardus alates 1960ndates oluliselt ka tõlgitavate keelte arv. Aastatel 1956–1990 ilmus eesti keeles raamatuvormis tõlkenäiteid kokku 62 maailma rahva kirjandusest. Kui sõjajärgsel kümnendil domineeris selgelt vene keelest tõlkimine (42% kogu ilukirjandusest), siis järgneval kolmel kümnendil (1956–1988) kahanes venekeelse kirjanduse osakaal poole võrra (20%-ni). Suurem osa ilukirjanduse tõlgetest tehti inglise, saksa ja prantsuse keelest. Aastatel 1961–1990 tõlgiti näiteks saksa kirjandust 212 nimetust (13,5% kogu sel ajal ilmunud väliskirjandusest), prantsuse kirjandust ilmus 157 nimetust (10% väliskirjandusest), inglise kirjandust anti välja 150 nimetust (9,6%), ameerika kirjandust 145 nimetust (9,3%). Järgnesid tõlked soome, rootsi, tšehhi ja poola keelest. Nagu võis näha eelmise postituse andmetest iseseisvumisjärgse tõlketoodangu kohta, siis asus inglise keel jõudsale pealetungile, jättes kõik teised keeled kaugele selja taha. Järgneval perioodil hakkas samuti plahvatuslikult kasvama nimetuse arv, millega kaasnes aga kiire langus trükiarvudes. Huvitav oleks võrrelda kogutiraaži arenguid viimasel poolel sajandil, ent kardetavasti vastav statistika Eestis puudub, sest kirjastused peavad tiraaže ärisaladuseks.

  1. Peep
    28. veebruar, 2010 kell 23:59 | #1

    Kuigi see ENE 220000-line trükiarva sai teoks paljude asjaolude kokkulangemise tulemusena ja on erandlik rekord, siis ikkagi oleks huvitav teada, kas kusagil maailmas on sündinud midagi ligilähedast? Olgugi et nõukogude, aga ikka Eesti Entsüklopeedia kah. Ja siiski tundub kummaline, et entsüklopeedia iga nelja inimese peale, kirjaoskamatud lapsekesed kaasa arvatud.
    Kas keegi oskab võrdlevaid näiteid tuua? Ja millised on teiste kultuurkeelte rekordraamatud? Ma mõtlen ühekordset väljaannet.

  2. Marek Laane
    1. märts, 2010 kell 05:26 | #2

    Arvata on, et ka ühekordse tiraažiga lööb kõiki pikalt esimees Mao. Väidetavalt trükiti seda umbes 12 aasta jooksul nii 5 kuni 6,5 miljardit eksemplari, nii et isegi kui see aastate peale ära jagada, on see ikka suurusjärgu võrra meie ENE-st üle…
    Aga neid ühekordse tiraaži numbreid pole kuigi kerge leida, sest üldiselt on pigem kombeks ju kõnelda teoste müügiarvust, milles on eri trükid kokku löödud. Ja sugugi alati ei pruugi ju trükiarv ja müügiarv kokkugi langeda - muidugi, vabas maailmas tähendab see reeglina siis raamatu läbikukkumist :-)
    Mingi tabeli, kus on kirjas “bestsellerid”, leiab Wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_best-selling_books

  3. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    1. märts, 2010 kell 12:04 | #3

    Uuemat trükiarvu statistikat leiab http://www.nlib.ee/575 . Kirjastused peavad vist esitama rahvusraamatukogule andmeid trükiarvude kohta, aga neid sealt üksikasjalikult enam kätte ei saa (omamoodi must kast). Indrek Tart on luuleraamatute alase doktoritöö jaoks siiski mingeid andmeid saanud. RR-i lingi alt tuleb välja, et ilukirjandusraamatu keskmine trükiarv on viimastel aastatel olnud 1,3 tuhat. Ajakirjade keskmiseks tiraažiks tuleb ca 70 tuhat. Ei tea, kas mõeldud on ühekordset tiraaži või tiraaži aasta peale kokku. Igal juhul on kommertsajakirjad olnud varmad oma tiraaži bluffima, et reklaame hankida

  4. Peep
    1. märts, 2010 kell 12:18 | #4

    Nojah. Umbkaudse rehkenduse järgi said siis vaesed hiinlased 12 aasta vältel igal aastal punaraamatu kahe inimese peale. Seda on poole rohkem kui Eesti ENE. Eks neid punaraamatuid kuluski nagu leiba, sest neid pidi ju igale poole kaasa tassima ja pidev lehvitaminegi kulutab. Vaevalt et neid rahapaberile trükiti. Ja leiba asendas see ka üsna otseses mõttes.
    Ei tea kuidas sellest ENE-st, mis muutus EE-ks lõpuks lahti saadi, aga see hull trükiarva tehti vist nagu ettetellimiste arvust lähtudes. Ei siis nii nagu massilisi punajaburusi.
    Kuigi see ENE algas ju ka osaliselt punaraamatuna, on ikka oluline vahe, kas tegemist on õblukese tsitaatide kogumikuga või paljuköitelise teadmeteosega, mis püüab anda ülevaadet kogu maailmast. Ja vahe on ka selles, et minu teada ei tellitud seda ENE-t võimude ähvaldusel, vaid vabatahtlikult. Moe sundust selles muidugi oli.
    Kui võtta entsüklopeediat kui teadususu põhiteost, siis võib seda tõesti võrrelda Piibli ja Koraaniga, isegi selle Mao raamatuga.
    Nüüd küsimus. Kas sellest tuleb järeldada, et kallis eestirahvas oli ENE-t tellides pööranud otsustavalt selja religioonide pimedusele ja pööranud oma palge teaduse heleda valguse poole?

  5. Juhan
    1. märts, 2010 kell 15:09 | #5

    Kas see 70ndate tagasiminek väliskirjanduse osakaalus pole kuidagi seotud NSVL-i liitumisega rahvusvahelise autorikaitselepingutega just nimetatud kümnendil? Igatahes toonasest kultusajakirjast “Inostrannaja literatura” võib selgelt näha, kuidas “Lennujaama” tüüpi menukite asemel ei ole sealt äkki enam midagi muud lugeda peale mõne üksiku Vietnami luuletaja.

  6. 1. märts, 2010 kell 16:59 | #6

    Jah, see on õige tähelepanek, millel siinses lühiloos ei peatunud: NSV Liit liitus 1973 Ülemaailmse autoriõiguse konventsiooniga (nn. Genfi konventsioon), mille järgi kohustus soetama autoriõigused kõikidele peale 1973. aastat ilmunud tõlketeostele (varem oli piraatlus tavapraktika). Kuid see tõsiasi ei ole mu hinnangul väliskirjanduse tagasiminekus siiski otsustav, olulisem on Brežnevi-aegne stagnatsioon ja ideoloogilise surve tõus.

Kommentaarid on suletud.