Esileht > Kriitika, Mälestused, Raamat > Väike paik väikeses maailmas

Väike paik väikeses maailmas

Jamaica Kincaid, "Väike paik", 1988

Jamaica Kincaid, "Väike paik" (1988)

Jamaica Kincaidi “Väike paik” (A Small Place, 1988) on oma 81 leheküljega õieti essee, mis oma mõneti vastuolulise kuulsuse on saavutanud üpris terava tooni ja selle pärast, et New Yorker keeldus nimetatud teksti avaldamast - olevat olnud liiga vaenulik ja vihane lehe suuresti valgenahalise lugejaskonna jaoks. Kui see siis viimaks raamatuna ilmus, olid reaktsioonid samuti vastakad, arvustustes kõlasid väljendid nagu “raevust moondunud” ja “ajab lugeja nurka”.

Milles siis probleem? “Väike paik” kõneleb Antiguast, saarekesest Kariibi meres, Ameerika kirjaniku Jamaica Kincaidi (pärisnimega Elaine Cynthia Potter Richardson) sünnipaigast. Raamatu alguses näeme Antiguat positsioonilt, mille briti sotsioloog John Urry paar aastat hiljem sõnastas tänaseni mõjuka mõistena “turisti pilk” (The Tourist Gaze, 1990), mida võib väga lühidalt ja pealiskaudselt kokku võtta nõnda, et seal, kus kohaliku jaoks on näiteks oma tagahoov, näeb turist imekaunist Võrumaa kuppelmaastikku, mida tuleb kõrgendatud tähelepanuga vaadata ja pildistada. Nii algabki raamat läbi Antigua V. C. Birdi rahvusvahelisele lennuväljale maanduva turisti pilgu, kes kõike ümbritsevat uudishimulikult ja innukalt endasse ahmib, imetleb kaunist vaadet lennukiaknast, tunneb rõõmu soojast kliimast, selja taha jäänud argimuredest ja sellest, et taksojuhil teda petta ei õnnestunud.

Siis aga jõuame põhjusteni, miks ajaleht seda teksti avaldama ei kippunud. Kincaid võtab turisti pilgu ja pöörab selle ümber – nüüd vaatame me asju “pärismaalase pilguga” (© Bronislaw Malinowski) – ja näeme sedasama turisti antigualase perspektiivist, antigualane saab subjektiks ja turist muudetakse objektiks ja see, mida me nüüd näeme, pole sugugi enam nii tore ja meeldiv, sest saame oma ehmatuseks teada, et “inetu asi, just see sa oled, kui sinust saab turist, inetu ja tühi asi, rumal asi, rämps, mis seisatab korraks siin ja seal ning vahib seda ja maitseb toda ja sul ei tule hetkekski pähe, et inimesed, kelle koju sa sisse sadasid, ei salli sind”.

Miks siis nii? Raamatu näol on tegemist kolonialismi kriitikaga, mida autor näeb jätkuvat lihtsalt uute vahenditega, sealhulgas turismitööstuse kaudu. Mõte turismist (eriti endistes koloniaalriikides) kui ühest imperialismi vormist oli antropoloogias ja sotsioloogias 1970. aastatel suhteliselt levinud idee.

Ja nii naudib turist  “kohalikku toitu”, mis tähendab seda, et kohapeal kasvatatud tooraine viiakse Põhja-Ameerikasse, kus seda töödeldakse, tagasi Antiguale lennutatakse ja siis talle maha müüakse hinnaga, mida kohalik endale lubada ei saa. Ja probleem ongi selles, et “iga põliselanik tahaks välja pääseda, iga põliselanik tahaks puhata, iga põliselanik tahaks reisida. Aga mõned põliselanikud – suurem osa maailma põliselanikest - ei saa mitte kuhugi minna. [...] Nad on liiga vaesed, et oma reaalsuse eest põgeneda ja liiga vaesed, et elada normaalselt isegi seal, kus nad elavad, ja see on seesama koht, kuhu sina, turist, tahad reisida –nii et kui põliselanikud sind, turisti, näevad, siis nad kadestavad seda, et sina saad põgeneda oma elu banaalsuse ja üksluisuse eest, nad kadestavad sinu oskust muuta nende elu banaalsus ja üksluisus iseenda naudinguallikaks.”

Ehmatav süüdistus ja mõjuvad sõnad ning kindlasti kõnetavad paljusid, sest reisimine on meil (majanduskriisist hoolimata) väga populaarne ja Eestiski ilmub arvutult raamatuid reisidest põnevatesse ja eksootilistesse kohtadesse, peetakse palju reisiblogisid ja üha enam inimesi räägib, kuidas nad ei taha käia mööda “sissetallatud radu” (ehk igavaid juba tuntud turismisihtkohti), vaid otsida uusi ja põnevaid. (Siin seisnebki turistiks olemise paradoksaalsus: pahatihti ei taha me oma rännakutel millegipärast kohata teisi turiste).

Aga milline on siis lahendus? Kincaid käsib meil põhimõtteliselt koju jääda. (”Kindlasti on teie seas häid inimesi, aga nemad jäid koju.”) See lähenemine ei tundu kõige viljakam. Esiteks on turismitööstus nii suur majandusharu, et seal pöörlevaid rattaid pole lihtne peatada. Teiseks, kas seda on üldse vaja teha? Ilmselgelt pole see praktiline lahendus turismiga seotud ja sellest tulenevatele probleemidele. Ja viimaks ka küsimus, millel Kincaid ei peatu, nimelt see, et Antigual on palju kohalikke inimesi, kes just turismi alal tegutsevad: oleks väga huvitav teada, milline on nende vaade, nende suhtumine, kuidas nemad olukorda hindavad? “Väikest paika” tulekski lugeda eelkõige ehk üleskutsena suuremale enesereflektsioonile ja mitte liialt kohkuda peeglist, mille Kincaid meile nina alla torkab, vaid kasutada seda ärgitusena mõtiskleda laiemalt turismi kui nähtuse ja iseenda käitumise võimalike mõjude üle.

Categories: Kriitika, Mälestused, Raamat Tags:
  1. 6. märts, 2010 kell 19:06 | #1

    Mida suurem osa inimesi koju jääb, seda vähem nad maailmast teavad. Nii et kui järgmine maavärin Kariibi regioonis peaks juhtuma Antigual, kehitavad Kincaidi kuuldavõtnud vaid õlgu. Laias laastus on ikkagi nii, et mõistmine tuleb alles pärast kohtumist - yhel või teisel viisil. Kes ei kohtu, need ka ei mõista teineteist.

    Teisalt, muidugi, olen ka ise turistina tundnud, et turism on yks reostuse liike. Iirimaa kaljuserval kõõlujad, kes pyyavad paremat pilti;Ungari kirikus jumalateenistuse aegu tunglejad ja valjuhäälselt hõikujad; Eestis endas bussiga aasaservale laotatud tädikesed, kes pika päeva alustuseks ahmivad suured syletäied aasalilli, mis lõunaks on närtsinud ja ära visatud.

    Ehk on lahendus osaltki sellistes vanamoodsates mõistetes nagu delikaatsus ja respekt. Näiteks vahes selle vahel, kas turist nõuab, et eksootika oleks USAsse ja tagasi lennutatud, või sööb rahumeeli sedasama, mida kohalikudki. Eks oska ju meiegi omas kodus põliselanikud olla ning turistide peale uriseda. Misasja nad ronivad meie õue peale?

  2. Peep
    6. märts, 2010 kell 23:34 | #2

    Turistide teemaga seoses tuleb otsekohe meelde, kuidas pärnakad mind kusagil möödunud 70-tel hämmeldusse ajasid. Hämmeldus on just õige sõna. Olin muidugi kuulnud anektoote Elva ja Pärnu kohta, aga pulma tõttu ühes Pärnu peres viibides nägin asja oma silmaga. Koht oli küll Rääma raba taga linnast väljas, aga ka seal mahutati Moskva või Peterburi turiste igal suvel. Mingi viperuse tõttu saabus mitmeid suve seal käinud perekond enneaegselt ja sattus just pulma, kus kõik põrandapinnad ja lakapealsed olid pulmalistega kaetud. Suvitajate ülevoolavast kõikidega sõbrakshakkamise soovist ei tulnud midagi välja, kuigi pulmaliste nõol oli enamjaolt tegemist sotslabori töötajatega, kellel kõigil oli isiklikke vene tuttavaid. Pererahvas oli omakorda segaduses, sest ka nemad tundsid, et tütre pulma suvitajad ei sobi. Suvitajate kohta uurides hämmeldaski mind tõsiasi, et paljud Pärnu eramajaomanikud kolisid ise suveks oma majast välja kuuri või sauna. Turismindus oli ja on põliselanikele tulus töö, aga et tegu on inimestega, siis seda tööd ka vannutakse. Inimlik lähedus turisti ja kohaliku vahel on võimalik vist ainult armumise korral.